Paremerakondade ühinemisega seoses ei tule rääkida poliitikute isiklikest ambitsioonidest, vaid tekkiva suurerakonna maailmavaatelisest suunavalikust.

Vasak-parem-skaala mustvalge vastandamisega harjunuile näib teisejärguline küsimus, kas uus erakond on konservatiivne või liberaalne.

Juhan Partsi ja Siim Kallase ühine visioon koondunud paremjõust nägi ette, et Res Publica ja Reformierakonna ühinemisel tekib paremtsentristlik suurerakond, mille peamised väärtused on inimkesksus, turumajandus, hoolivus (perekond ja töö), kord, tulevikku suunatus, positiivne rahvuslus ja keskkonnasäästlikkus.

Seni on poliitiline debatt püsinud peamiselt teljel savisaarlased-antisavisaarlased. Kõige oportunistlikumat positsiooni on siin hoidnud ilmselt Reformierakond. Teise äärmusesse positsioneeris end kaks aastat tagasi valimistel Res Publica. Juba järgmistel kohalikel ja kindlasti 2007. aasta Riigikogu valimistel peavad erakonnad üksteisest eristuma sootuks uuel teljel. Euroopa poliitiline maastik mõjutab Eesti sees toimuvat järjest enam. Paremjõude koos hoidnud Savisaare-hirmu faktor muutub järjest väiksemaks. Savisaare hiljutised lüüasaamised on pigem loonud võimaluse vasakpoolsemate jõudude eduks valimistel.

Seetõttu muutuvad oluliseks erakondade maailmavaated. Kas eestlaste hoiakud panevad neid hääletama poliitilise jõu poolt, kes lubab isikliku heaolu paranemist, või langetavad nad valiku üldisematest väärtustest lähtuvalt? Konservatiivina kaldun uskuma viimast, ning seda, et oma otsustes püsivatele väärtustele tuginevaid inimesi ei saa ära osta.

Eesti talupojakultuuris oluliseks peetud töökus, alalhoidlikkus ja endaga hakkama saamine ning Nõukogude okupatsiooni üle elada aidanud rahvustunne on eestlase konservatiivse maailmavaate alused. Tänases poliitikas tunneme neid inimkesksuse, hoolivuse ja tulevikku suunatusena. Need on väärtused, mis kirjas Partsi-Kallase memorandumis.

Konservatiivsusest tuttavamaks ideoloogiaks on eestlase jaoks tänu Reformierakonnale liberalism. Paraku seostub see inimestele eelkõige majanduse ja jõuliste siirdeühiskonna reformidega. Vastandusse satuvad siin majanduspoliitika ja sotsiaalpoliitika, justkui üks välistaks teise, ning liberalismi süüdistatakse ilmselt ka nn kahe Eesti tekkimises.

Paremerakondade ühinemise eesmärk on Partsi ja Kallase visiooni järgi suurerakond, mis suudaks esindada vähemalt 40% Eesti valijatest. Euroopas ringi vaadates on selge, et liberaalsed erakonnad on üksikute eranditega suutelised esindama oma kitsamat, 10?15protsendilist ni??i. Just seetõttu on Reformierakond tasapisi liberaalsusest loobumas.

Ühendatud suurpartei peaks olema laiapõhjaline rahvapartei, mille sees on erinevad fraktsioonid (sh kindlasti ka liberaalsem tiib) ja mis suudab haarata suure tüki poliitmaastiku tsentrist.