Et olla aktiivne kuulaja, selleks ei piisa ainult elementaarsete viisakusreeglite tundmisest ja järgimisest, pigem on need ainult eeldus, et olla aktiivne kuulaja. Aktiivne kuulaja hoiab vestluskaaslas(t)ega silmsidet, mis aitab tal kohe jutuajamise alguses ära tunda valetamise, hämamise, lolluste rääkimise, niisama keerutamise, vestlusteemast mittehuvitatuse, samuti teema mittevaldamise või vestluspartneri ebakompetentsuse.

Väga raske on valetada, kui vaatad teisele inimesele silma. Selleks peab olema suur suli, et otsa vaadata ja luisata, lubada ja suurustada. Juhid peavad teadma, et paljud inimesed, kes neile midagi räägivad, pisut ka luiskavad, kas poliitilistel põhjustel või alateadlikult. Need, kes seda ei tunnista, petavad iseennast. Tavaliselt reedab valetaja tema kehakeel. Ka seda on kasulik tunda, sest kui esineb vasturääkivus kehakeele ja sõnade vahel, on ilmne, et midagi on valesti, seda inimest ei saa usaldada.

Peamine aktiivse kuulamise oskus seisneb pidevas tagasiside andmises, et kõneleja teaks, kuidas tema sõnum on vastu võetud.

Tuleb meeles pidada, et aktiivne kuulaja kasutab alati kõne toetamiseks positiivset kehakeelt ? ta vaatab vestluskaaslasele otsa, tal on sisse võetud tähelepanupoos, st käed on kas kõrval või istudes rahulikult laual, ta ei aseta vestluse käigus oma käsi risti rinnale, ei vaata maha põrandale, tema pilk ei eksle aknast välja, vaid ta annab oma miimikaga märku, et ta kuulab, on huvitatud ja annab mõningate verbaalsete märkidega sellest ka teisele poolele teada. Muidugi ei sobi puudutada oma nina, suud, kõrvu või mõnda muud kehaosa, ka mitte tooli kõigutada, trummeldada näppudega või toksida pliiatsiga, tegelda samal ajal veel muude asjadega. Aktiivne kuulaja võtab vestlusest osa kõigi oma meeltega.

Osa inimesi arvab, et nad on või näivad väga võimekana, kui ajavad vestluse ajal veel muid asju, kuid see küll ei jäta vestluskaaslasest rahuliku ja asjaliku inimese muljet.

Tähelepanelikul kuulamisel tuleks siiski jälgida, et kuulaja ei hakkaks oma silmavaatamisviisiga kõnelejat häirima, pole viisakas jääda ainiti silma vaatama, kuigi silmside peaks säilima.

Karta ei tule pauside teket, sest vait olemine ei tähenda vaikimist, vaid pausid kuuluvadki aktiivse kuulamise juurde. Pauside ajal tuleb kuulajal vait olla, säilitada tähelepanupoos, väljendada oma toetust miimikaga või vestlusega kooskõlas oleva noogutuse või pearaputusega.

Kui kõneleja on aga oma jutuga takerdunud, võib kuulaja teda abistada, korrates kõneleja öeldud viimast lauset või mõningaid sõnu, kasutada nn kaja. Sellega annab kuulaja märku, et ta on kuulanud ja kuulab, pealegi saab ta kaja ära kasutada ning suunata vestluse teisele rajale.

Autor: Tiina Kilkson