Daam, mitte hull kultuuriinimene

Möödunud aasta kõige meeldejäävama kampaania korraldas Anu Veermäe, reklaamides oma esimest täispikka mängufilmi ?Sigade revolutsioon?. Nõustute sellega või põtkite vastu, aga punased plakatid ja seaninaga Che Guevara meenuvad ometi.

Rudolf Konimois Film, firma, mille peaprodutsent on Anu Veermäe, asub Tallinna kesklinnas, majas, mille treppe mööda on aastakümneid käinud mehed punasest parteist. Kolmandale korrusele viiva trepi laius ja kontoriruumidest avaneva vaate summa räägib ainult ühest. Eestis ei tehta enam filme, mille sünnitusvalusid põetakse pimedas keldris või suitsuses pisut väiksemas poolkabinetis, kuhu firma omanik vahel ka ööbima jääb. Selliseid filme vaatajad ei taha, parimal juhul nende üle muiatakse ja öeldakse siis: ?Ah, nagu eesti film ikka!?

Anu Veermäe on kohtumiste ajal lummavalt rahulik. Räägitud mõtete vahele sätib ta just nii pikad pausid, et jõuab kuulajale hetkeks pilgu visata ja siis noogutades justkui pärida, kas kuulaja traadid sõnumi kohale viisid. Varsti avastan end vaikselt samades kohtades kaasa noogutamas. Nii me kahekesi suure koosoleku lauaääres nokimegi. Teri, peab tunnistama, jagub mitmete kordade tarbeks. Ole ainult mees ja püüa nad kinni.

Ilmselt on see uuema aja produtsentidele iseloomulik, et rohkem kui kunstist räägime me n-ö vahenditest ehk lihtsalt öeldes rahast. Anu on seisukohal, et põhimõtteliselt tuleb filmi puhul ? nagu näiteks pangaski ? vaadata lõpptulemust ja kasumit. Samas jätab ta ukse lahti ja tunnistab, et keeleliselt ja kultuuriliselt killustunud Euroopas tuleb tähelepanu pöörata ka neile väga headele filmidele, millel pole ehk laia ja ühtset turgu. Eestis tehtud filmile Anu Veermäe suurt edu väga heldelt ei ennusta, aga mitte sellepärast, et me ei oska või ei tea. ?Selleks, et ühest filmist saaks menufilm, tuleb enne toota mitu filmi, mida võib lugeda investeeringuks.? Sõnad on tuttavad, tavaliselt leiab sellised mõnest ehitusfirma aastaraamatust või kuuleb konverentsil, mille tihedale programmile järgneb pidu parimas baaris. Ometi ei jää peaprodutsendi rolliks ainult enne ja pärast filmi valmimist raha lugeda.

?Anuga on selles mõttes hea töötada, et ta usaldab autorit,? ütleb Urmas E. Liiv, kes tegi Anuga koostöös dokfilmi ?Palju õnne!?. Ta ei sekku seni, kuni loomingulised udupead saavad ise hakkama, on Liiv mõnusalt enesekriitiline. Sama ar­vab ka Anu ise, et pigem ta usaldab ja laseb loomingulisel meeskonnal tegutseda, jälgides samas, et kõik plaanitu saaks kindlasti teoks. Sõna ?usaldus? näikse olevat filmitegemisel produtsentide sõnavaras olulisel kohal. Parim tunnistus suurest oskusest usaldada on kas või fakt, et ?Sigade revolutisooni? re?issööride Jaak Kilmi ja Rene Reinumägi jaoks oli see alles esimene täispikk mängufilm. Sama kordub ka filmi ?Rehepapp? puhul, siin teeb täispika mängufilmi re?issööri debüüdi Rainer Sarnet.

?Eestis on lihtsalt palju häid tootjaid ja kogemustega re?issööre napib,? tõlgib Riina Sildos minu oletust Anu suurest usaldusest debütantide vastu. Riina, kes on Eesti filmielu nii ametniku kui ka produtsendi toolilt vaadanud tunnustab Anu tegevust lakooniliselt, aga väga emotsionaalse häälega. ?Ta on tubli ja sihikindel, ausalt!?

Sildos usub, et Anu ettevõtmiste suur trump on majanduslik iseseisvus, mille Rudolf Konimois Film on saavutanud eelkõige tänu reklaamklippide valmistamisele. Viimaseid on tehtud aastaid ja väga edukalt. Kui õnnestunud reklaamide eest võidetud auhinnad seinale kinnitada, võiks jätkuda neid ilmselt mõne väiksema, näiteks Mikkeli muuseumi jagu.

?Reklaam on meie jaoks väga oluline. Mitte kuidagi vähem tähtis kui film. Ja vastupidi ka, sest see annab meile võimaluse hoida loovmeeskond töös.? Pausid kannavad ja mina noogutan innustunult laua taga. Minu provotseerimise peale, et reklaam on kommerts ja kino kunst, loetleb Anu ridamisi stuudioid mujal Euroopas, kes just nõndasamuti reklaamide ja filmide loomisel ühte pessa mahuvad. Samas viib jutt ikka ja uuesti filmi juurde ja vestlusi katkestavad kõned on ka valdavalt just suurte projektidega seotud. Muidugi võib seda võteteperioodi jõudva ?Rehepapi? kraesse keerata, arvatavasti on küsimus siiski kires. ?Ma annan endale aru, et 31aastaselt tavaliselt peaprodutsendi toolil ei istuta,? ütleb Anu. Ja lubage siinkohal väikene mõistatus: kelle hääles on selle lause ajal mõõdukas uhkusenoot? Kõik see on põhjendatud, sest algus on olnud vägagi hea. ?Sigade revolutsioon? jäi õigetele silma ning pälvis tähelepanu, mida alul ehk ei loodetudki. Ilmselt oli ka Anu ise projekti suhtes üsna ettevaatlik, sest veel filmi esilinastuse ajal julges ta saalitäie rahva ees tunnistada, et alguses väga ei uskunud projekti, aga sai siis tegijatelt innustust. Täna peaprodutsent nii ei räägi ja on kindel, et asuda võib selle projekti juurde, mille õnnestumises endal veendumus olemas. Ja siis teha kõik selleks, et leida ?vahendeid?. See tähendab mitmete projektide kirjutamist ja siis nende tutvustamist ja kaitsmist ja seletamist ja kõike jälle otsast peale.

Just sellises arendamisfaasis on praegu ka Anu Veermäe ja Urmas E. Liivi järgmine ühistöö. ?See on film endiste meesvangide seksuaalelust,? kuulutab Urmas oma järgmise dokfilmi peamist liini. Teema tundub sedavõrd intrigeeriv, et uurin Anu käest, kui põhjalikult ta ise filmi sisusse süveneb ja sellele tuginedes valikuid teeb, millist projekti ette võtta ja mida mitte. ?Urmas lubas mulle, et kõik jääb viisakuse piiridesse,? on Anu resoluutne ja kinnitab, et tegelikult tahab ta teha filme, mis pakuks meeldivaid tundeid. Liivi öeldud mõte, et Anu on tõeline daam, kellele on lihtne ?Teie? öelda, on saanud järjekordse kinnituse. ?Ta on daam, mitte hull kultuuriinimene. Vaatamata oma vanusele mõjub ta vägagi täiskasvanud inimesena,? kirjeldab Liiv emotsionaalselt.

Tulevikuplaanidest rääkides on Anu korraga nii tagasihoidlik kui ka mõõdukalt emotsionaalne. Filmiametniku karjäärist, ükskõik kui lennukana seda ka ette ei kujutaks, Anu ei hooli. ?Miks ma peaks tahtma istuda kabinetis ja tegeleda paberitega, kui ma saan teha filme?? säravad Anu silmad ehedast tegutsemislustist. ?Kui, siis võiks edu olla seotud ikka filmiga. Miks mitte toota näiteks Euroopa edukaimat täispikka mängufilmi!?

Ambitsioonikad plaanid nõuavad suurt ja põhjaliku tööd. Nii kohtubki Anu pidevalt inimestega, kellel on ideid ja püüab nende mõtetes sotti saada. ?Kui mulle helistatakse ja tahetakse kohtuda, siis ma ikka püüan leida aja võimalikult kohe,? esitab produtsent Veermäe ühe oma käitumisprintsiipidest. Pisut rohkem kui aasta on Anu püüdnud elada põhimõtte järgi, et ta ei räägi inimestele nendega kohtudes või telefonis, kui kiire tal parajasti on või kui vähe on tal aega, sest teha tuleb see või teine. ?See on eestlastel kummaline komme, mida teistes riikides elavate inimeste puhul ei kohta,? naerab Anu ja lubab väikese erandi oma lähedastele, sest nii jõuab kiire elu kõrval ?asjadega kursis olla?.