Varakevad pakub lumiseid loodusvaateid

Peagi hakkab lumes mütates palav, ere päike soojendab ja kütab talveriietuse parajalt kuumaks. Siis tasub teha väike puhkepaus mõnel piknikupaigal, rüübata kaasa võetud termosest kuuma jooki ja kuulata vaikust rabal. Linnakära ning lärmiga harjunuile on kummaline seista sedasi, keset tühja välja ning mitte midagi kuulda. Pikapeale aga kõrv harjub ning hakkab eristama tasaseid häälekesi. Olgu see siis külmast praksuv puuoks, jäässe tekkiv pragu või hoopis linnulaul kauguses ? kõik on nii uudne ja eriline.

Talvel on väikesaared tühjad ning rahulikud. Ei kohta seal märatsevaid noortekampasid ega lällavaid vodkaturiste. Võib veeta päevi kaunites looduskohtades, kohtamata selle aja jooksul elushingegi.

Sadu meetreid mööda jääkatet avamerele kõmpides leiab arvukalt looduse loodud jääskulptuure. Loomulikult tuleks jääl käies olla ettevaatlik ? selles on tihti pragusid ning nõrgemaid kohtasid, kuhu vajudes hea õnne korral vaid jalad märjaks saavad. Kehvemal juhul on aga jäine suplus garanteeritud.

Eestis merejääl kõndides või rannal jalutades on mõistlik silmad lahti hoida ning liigset lärmi mitte teha, sest mõnigi kord satuvad tähelepaneliku pilgu ette hülged ja hülgepojad. Kaugelt on põnev nende loomade tegutsemist jälgida ning väikest karvapalli või kaisulooma meenutavad hülgepojad panevad heldima tõsisemadki vaatlejad.

Päikeseloojangu peegeldus jääsupiselt merelt ning punakaskollase valguse langemine rannajoonele paneb päevale mere ääres unustamatu punkti. Vaikse meremüha ja kerge tuulehoo saatel vajub päev õhtusse ning on aeg sammud kodu poole seada. Veel enne, kui päevavalgus täiesti hajub, tõuseb teisalt juba kuu taevavõlvile ning varjudes metsaalune omandab salapärase ja nõidusliku ilme.

Kõik joad ja kärestikud on külmaga kena jäärüü selga tõmmanud. Kiiskavad purikad ning kummalised kujundid tekivad nii vee langemise kohtadesse kui ka ümberkaudsetele puudele-põõsastele. Kerge tuulehoo käes klirisevad jäätükid õrnasid meloodiaid, lummates oma viisidega minutiteks paigale.

Jäistel jõgedel uisutamine on hoopis põnevam kui liuväljal ringiratast tiirutamine. Kilomeetrite viisi metsa vahel tuhisedes, ümberringi lummemattunud metsad ning tuulised lagendikud, aeg-ajalt metsloomasid lumes müttamas silmates ? nii möödub päev jõejääl kiiresti.

Varakevadine mets on ilus ka lihtsalt jalutuskäigu tegemiseks. Olgu siis linnapark, linnalähedane metsatukk või suisa põlislaas ? kõikjal on oma ilu ja võlu talvistes hetkedes. Tormisema ilmaga tuulevarjust lumemöllu jälgides tunned vaid rõõmu, et ei pea läbi tuisu kodu poole ruttama. Kui veel soe kamin kõrval hubaselt praksub ning külm tuul vaid seinapragudes vihiseb, siis tabab keha mõnus rammestus ja uni tikub silmanurka.

Varakevadine või pigem hilistalvine loodus on huvitav ning pakub ootamatuid avastusi. Ei ole vaja palju vaeva näha ega kodust kaugele minna, et saada oma unustamatu elamus viimaste talveilmadega. Ka kõige kodusemad ja suvel harjumuspäraseks muutunud paigad on talvel hoopis teistsugused, salapärased ja lummavad.