Talvisele merele paneb punkti jäätee

Lumi tuhiseb üle jäätunud mere, pekstes teravaid helbeid otse näkku ning külm tuuleiil paneb ihu võdisema. Samas on rannal avanev vaatepilt neid ihulisi kannatusi väärt ? kuldkollane päikeseloojang silmapiiril, jää ragin kaugel merel, luigelend õhtutaevas ning saarenuka tagant tasapisi lähemale hiiliv hämarus. Kõik kokku moodustab talvise jäise idülli inim­tühjal rannajoonel.

Talvine Hiiumaa erineb tohutult suvepuhkustega tuttavaks saanud väikesaarest. Lumme mattunud Eesti suuruselt teist saart ei pruugi esma­pilgul ära tundagi, eriti veel kui sattuda sinna lumetormi tipphetkel.

Suundusime Hiiumaale talvist nädalavahetust veetma just selleks, et näha saarekese teist palet ning saada osa talvistest mõnudest. Neid jagus, eriti temperatuuri osas. Nimelt valisime ööbimiskohaks kõrvalise matka­onni Kõpu poolsaarel, mis külitab peaaegu merekaldal. Läbi lumise ja hangedes metsa onni poole sõites tekkis korduvalt tunne, et kahekümnele külmakraadile lähenevat temperatuuri arvestades mõned rändurid vist mandrile tagasi ei jõuagi.

Maja kütmine oli omaette elamus, kõige soojem hakkas küttepuude raiujal. Kõik teised käisid toas paksude talveriietega ning imetlesid lae alla tõusvaid hingeaurupilvi. Tõsise vaevanägemise tulemusena suudeti esimeseks hommikuks toatemperatuur tõsta kolme soojakraadini, teisel hommikul oli juba kuus kraadi sooja. Selle eest kolmas hommik ? mil kogu saarel möllas lumetorm ? osutus erakordselt külmaks. Magamiskottidest ei tahetud ninagi välja pista, kuna esimene julge ärkaja tuvastas toas vaid kaks soojakraadi. Põranda kõrgusel valitsesid aga suisa miinuskraadid.

Külmast hoolimata seiklesime kõigil päevadel agaralt mööda saart ringi. Kohustuslikus korras kiikasime Hiiumaa sõjaväerajatisi, mis oma komplekssuselt vast võimsaimad Eestis. Kõpu poolsaarel Ristnas turnisime radarimägedel ja leidsime katakombidest vist sõja ajast vedelema jäänud koera muumia. Samas piirkonnas paikneb ka Eesti omapäraseim sõjaväe kasutuses olnud tulejuhtimistorn, mille tippu meiegi raskusi trotsides tõusime. Vaade tornist on küllap sama vägev kui Kõpu majaka katuselt.

Tahkuna poolsaarel kolistasime ringi maa-alustes kaitserajatistes ning proovisime vallutada punavägede kunagisi tulepunkte. Et aga tunnelisuud on valdavalt varisenud või varjatud, siis õnnestus kahjuks reaalselt pääseda vähestesse kohtadesse.

Ristna neeme tipul jalutades rullusid lained veel hooga randa, samas kui saare teisel küljel oli meri jääga kaetud. Kahjuks panime Hiiumaale minnes liialt lootust hüljeste nägemisele. Olime me siis ise liialt lärmakad või lihtsalt tähelepanematud, aga hülgeid nägime vaid laevaga Hiiumaa poole sõites. Hiljem rannas hiilides ja jääpealset piieldes jäid armsad loomakesed kõigi kurvastuseks nägemata.

Talvised saared ja jäised olud nakatasid kõiki rändureid. Sestap võtsime järgmise sihtpunktina ette poolmüütilise Tondisaare Võrtsjärve lõunaosas. Poolmüütilise seepärast, et oleme juba aastaid plaaninud sellele saarele minekut, seni aga jäid plaanid eri põhjustel katki. Nüüd aga võtsime külastuse tõsiselt käsile ning kuna Võrtsjärve jää oli parajalt paks, siis korraldasime saarele jalgsirännaku.

Tondisaarele jõudmine kulges suuremate viperusteta. Teele jäi küll paar lahvandust ning kohati jääle kogunenud kõrged lumevaalud raskendasid edasipääsu, ent see ei heidutanud ega sundinud tagasi pöörduma. Kaugemal võis jää peal näha ka tumedaid täpikesi, kes lähemal vaatlusel osutusid külma trotsivateks kaluriteks.

Saar ise üllatas rändureid oma väiksusega. Kaartide ning kuulujuttude põhjal ootasime midagi palju enamat ning olime valmis sinna ööbimagi jääma. Kohapeal aga selgus, et väike maalapike oli kaetud vaid hõreda võsaga. Siiski leidsime saare keskelt väikese matkaonni. Ja onni juurest kolm mootorsaanidega selli, kes veidi enne meid saarele saabusid. Onnike oli neil juba soojaks köetud ning vorstikesed tulel särisemas.

Tondisaar on elupaigaks kormoranidele ehk lindudele, keda kalurid südamest vihkavad. Nende pesasid oli saar täis, eriti hulluks pidavat olukord muutuma kevade poole, mil saarel pesavaba lapikestki ei leiduvat. Lisaks kõigele olevat kormoranide väljaheited sedavõrd happelised, et rikkuvat nii riided kui ka naha. Õnneks jäi meil see väide sel korral testimata.

Tagasitee Tondisaarelt mandrile läks lihtsamalt, kuna lai rada oli juba sisse tallatud. Ent pole head halvata ? terav päike ja lõikav tuul muutsid liikumise piinarikkaks. Kel vähegi võimalus, jättis vaid ninaotsa kapuutsist välja ning üritas end võimalikult väikeseks liikuvaks pallikeseks muuta.

Viimaks taas puude vahele tuulevarju jõudes hinnati üksteise külmakahjustusi keskpäraseks ja määriti leevendavaid salve külmast võetud kohtadele.

Talv ja jää kuuluvad Eestis kokku. Kui õnnestub kõik need komponendid siduda veel mõnusa ajaveetmisega, siis on huvitav ja tegusid täis talvepäev või nädalavahetus garanteeritud.

Kõigele talvise merega seotule paneb muidugi punkti autoga jääteedel liiklemine. Kel vähegi võimalust ning jääteed mööda sõitmine proovimata, siis soovitan seda soojalt. Õigem oleks vist öelda, et soovitan jäiselt.

Alati tasub eelnevalt kontrollida, kas jäätee on ikka ametlik ning kas ja kuidas ilmastikuolud seal sõitmist soosivad. Näiteks meil selgus alles tagantjärgi, et üks tee, millele me sattusime, eksisteeris vaid nii-öelda mitteametlikult. Sinna lubati autodega minna vaid reisijate omal vastutusel. Uudistest kuulsime hiljem, et päev enne meid oli samal jääteel üks auto läbi merejää vajunud.

Kõik need tähtsad üksikasjad tulid aga niisiis ilmsiks alles tagantjärgi, mil me põnevus­värinaid juba kindlal Noarootsi kaldaliival maandasime.

Samas pole ametlikel jääteedel liikumine sugugi ohtlik, kuna iga tee alguses üles pandud infotahvlil on täpselt ära märgitud tingimused, kuidas tuleb teel käituda ja millal on ohutu jääle sõita. Nii seisab seal, et jääteele võib minna vaid valgel ajal.

Kes neid reegleid ei järgi, see on merel omal riskil ning ei saa ka kedagi peale enda õnnetuses süüdistada. Noarootsi ja Haapsalu vahelisel teel meil igal juhul mingeid komplikatsioone ei esinenud, ent lõbusa ja uudse ajaveetmise kindlustas pooletunnine autoreis üle Haapsalu lahe jää küll.