Talvisele merele paneb punkti jäätee

Maja kütmine oli omaette elamus, kõige soojem hakkas küttepuude raiujal. Kõik teised käisid toas paksude talveriietega ning imetlesid lae alla tõusvaid hingeaurupilvi. Tõsise vaevanägemise tulemusena suudeti esimeseks hommikuks toatemperatuur tõsta kolme soojakraadini, teisel hommikul oli juba kuus kraadi sooja. Selle eest kolmas hommik ? mil kogu saarel möllas lumetorm ? osutus erakordselt külmaks. Magamiskottidest ei tahetud ninagi välja pista, kuna esimene julge ärkaja tuvastas toas vaid kaks soojakraadi. Põranda kõrgusel valitsesid aga suisa miinuskraadid.

Külmast hoolimata seiklesime kõigil päevadel agaralt mööda saart ringi. Kohustuslikus korras kiikasime Hiiumaa sõjaväerajatisi, mis oma komplekssuselt vast võimsaimad Eestis. Kõpu poolsaarel Ristnas turnisime radarimägedel ja leidsime katakombidest vist sõja ajast vedelema jäänud koera muumia. Samas piirkonnas paikneb ka Eesti omapäraseim sõjaväe kasutuses olnud tulejuhtimistorn, mille tippu meiegi raskusi trotsides tõusime. Vaade tornist on küllap sama vägev kui Kõpu majaka katuselt.

Tahkuna poolsaarel kolistasime ringi maa-alustes kaitserajatistes ning proovisime vallutada punavägede kunagisi tulepunkte. Et aga tunnelisuud on valdavalt varisenud või varjatud, siis õnnestus kahjuks reaalselt pääseda vähestesse kohtadesse.

Ristna neeme tipul jalutades rullusid lained veel hooga randa, samas kui saare teisel küljel oli meri jääga kaetud. Kahjuks panime Hiiumaale minnes liialt lootust hüljeste nägemisele. Olime me siis ise liialt lärmakad või lihtsalt tähelepanematud, aga hülgeid nägime vaid laevaga Hiiumaa poole sõites. Hiljem rannas hiilides ja jääpealset piieldes jäid armsad loomakesed kõigi kurvastuseks nägemata.

Talvised saared ja jäised olud nakatasid kõiki rändureid. Sestap võtsime järgmise sihtpunktina ette poolmüütilise Tondisaare Võrtsjärve lõunaosas. Poolmüütilise seepärast, et oleme juba aastaid plaaninud sellele saarele minekut, seni aga jäid plaanid eri põhjustel katki. Nüüd aga võtsime külastuse tõsiselt käsile ning kuna Võrtsjärve jää oli parajalt paks, siis korraldasime saarele jalgsirännaku.

Tondisaarele jõudmine kulges suuremate viperusteta. Teele jäi küll paar lahvandust ning kohati jääle kogunenud kõrged lumevaalud raskendasid edasipääsu, ent see ei heidutanud ega sundinud tagasi pöörduma. Kaugemal võis jää peal näha ka tumedaid täpikesi, kes lähemal vaatlusel osutusid külma trotsivateks kaluriteks.

Saar ise üllatas rändureid oma väiksusega. Kaartide ning kuulujuttude põhjal ootasime midagi palju enamat ning olime valmis sinna ööbimagi jääma. Kohapeal aga selgus, et väike maalapike oli kaetud vaid hõreda võsaga. Siiski leidsime saare keskelt väikese matkaonni. Ja onni juurest kolm mootorsaanidega selli, kes veidi enne meid saarele saabusid. Onnike oli neil juba soojaks köetud ning vorstikesed tulel särisemas.

Tondisaar on elupaigaks kormoranidele ehk lindudele, keda kalurid südamest vihkavad. Nende pesasid oli saar täis, eriti hulluks pidavat olukord muutuma kevade poole, mil saarel pesavaba lapikestki ei leiduvat. Lisaks kõigele olevat kormoranide väljaheited sedavõrd happelised, et rikkuvat nii riided kui ka naha. Õnneks jäi meil see väide sel korral testimata.