Kaubanduses napib head tööjõudu

Igapäevane praktika näitab, et müüjad ei oska välja tuua eri hinnaklassi kuuluvate toodete erinevust, ei tea, missuguseid tarbija nõudeid-ootusi toode rahuldab. Kuna müüjad kipuvad vastustega kimpu jääma, siis on neil kombeks peletada ostjaid eemale niisuguste lausetega: ?Mina neid ei tarvita, pole uurinud?, ?Ostke ära, eks te kodus vaata?.

?Heade töötajate leidmise aeg hakkab otsa saama, tuleb leppida kehvematega,? nentis Sääse keskuse juhataja Liivi Reilson.

Kuna Sääse keskuse sortiment ei ole lai, koolitavad nad müüjaid oma jõududega. Tööle võtmisel jälgitakse eesti keele oskust ja umbkeelseid tööle ei võeta, samas on Reilsonil kahtlus, et osale on vist küll eesti keele valdamise tunnistus kommikarbi eest kätte antud.

Kaubamaja-siseselt koolitavad teenindajaskonda ostujuhid, kes kaubad majja sisse ostavad. Lisaks on kaasatud toote- ja materjalitundmise eksperte, seda ka seadusandluse poolelt.

Peale erialase koolituste tagab töökohal ametialase väljaõppe mentor, kes jälgib ka töötaja arengut katseaja jooksul ning pärast seda, rääkis Kuusik.

Koolitus- ja arendusfirma Self II koolitusjuht Endel Hango ütleb oma kogemuste põhjal, et klienditeeninduse tase on Eestis väga ebaühtlane ja see kehtib nii avaliku kui ka erasektori kohta.

Hango hinnangul on Eestis ühed parima teenindusega kohad Tallinna ja Tartu Kaubamaja, sest nemad on klassikalisest kaubatundmisest sammu edasi astunud ning tegelevad ka müüjate suhtlemisoskuste ning teenindamise hoiakutega.

Paar aastat tagasi algas müüjate liikumine suurtesse kaubanduskeskustesse. Nende asemele tulid väiksematesse poodidesse vanemaealised müüjad.

Probleem on müüjate koolituses. Suured keskused koolitavad ise oma töötajaid. Valmis müüjaid, kes on saanud erialase ettevalmistuse, ei tule peale.

Samas on ka tööandjaid, kes maksavadki inimestele miinimumpalka, ei tähtsusta nendeoskusi, viskavad nad varsti tänavale ja võtavad uued.

Kindlasti on palk ka üks põhjus, miks müüjate tase on selline. Teine põhjus on töötingimused, mis koondab paremad müüjad suurematesse keskustesse.

Kui võrdlen teeninduse taset nõukogude ajaga, siis võib teenindusega rahul olla, kui aga mõne lääneriigiga, siis mitte.

Lääne-Euroopa kaubamajades ja suurtes kauplustes on nii, et sinuga võetakse kontakti, sind teretatakse, aga Eesti inimesele on vastumeelne, kui võetakse kontakti ja teretatakse, osale tundub see ahistamisena.

Meie suurtes kauplustes ?tere päevast? ei öelda, seda tehakse ainult väiksemates kauplustes, butiikides ja firmapoodides. Kui kontakt on loodud, siis Lääne-Euroopa riikide suurtes poodides on müüjad väga abivalmis. Kui tahad näiteks ülikonda osta, siis müüjad tulevad ja küsivad ?Mis suurust vaja on?? ja aitavad otsida. Meil aga müüjad otsida ei aita, tuleb endal leida, ja numbrisüsteem ei ole ka ühtne ning arusaadav.

Need, kes Lääne-Euroopas on käinud, on kogenud, et igasse inimesse suhtutakse nii, nagu ta oleks potentsiaalne ostja. Kui käisin Kanadas, tuli müüja kohe kaupa pakkuma, lähenes personaalselt ja oli abivalmis. Ta küsis, millist hinnataset võib pakkuda, kas kallimat või odavamat, tundsin, et müüja on minu päralt.

Autor: Tiina Kilkson