Meile luuakse müüti õilsast Eesti Energiast

Kas riigiettevõtte Eesti Energia (EE) juhatuse esimehe ametikohale tuleb välja kuulutada konkurss? Minu jaoks on see retooriline küsimus. Selle ettevõtte eesotsas peab olema inimene, kes mõistab oma rolli riigi äriühingu tegevjuhina ja tajub tarbijate ootusi. EE vajab juhti, kes saab aru, et nii nagu tuletikkudega on lubamatu ka poliitikaga mängimine EEs.

Võib-olla on ainuke selline mees maailmas Gunnar Okk, kuid selle väljaselgitamiseks on vaja konkurssi.

Lugedes arutlusi konkursi korraldamise vajaduse üle, tundub, et mõned huvigrupid ihaldavad muutusi midagi muutmata. Sel eesmärgil kujundatakse müüti EEst kui võimsast, edukast ja tarbija suhtes paindlikust ettevõttest.

Paraku vapustas tänavu Eesti soojusetarbijaid teade mitmekordsest hinnatõusust. Põlevkiviõli kallinemise tagajärjel saavad ligi 80 000 inimest toasooja eest kaks korda suurema arve. Seda olukorras, kus põlevkivi piirhind pole muutunud 1998. aastast ning põlevkiviõlitööstus pole üle elanud suuri ümberkorraldusi. EE tütarettevõte AS Narva Elektrijaamad keeldub soojuse hinna üle isegi läbi rääkimast. Ainus koht ettevõttega dialoogi pidada on kohtusaalis, sest teisiti ei ole võimalik 70 000 Narva elaniku eest seista. Monopolisti hinnapoliitika ahelatesse on naelutatud Eesti suuruselt kolmas linn.

Tuletaks meelde veel mõnda mahavaikitud fakti. Narva Elektrijaamade kahe energiaploki renoveerimiseks tehti miljardeid kroone maksev investeering, kuid plokid käivitati ettenähtust pool aastat hiljem. Hilinemine tähendas miljoneid kroone saamata jäänud tulu, mille ettevõte võttis hiljem tarbija rahakotist.

Samuti on hämmastav, kuidas EE tütarettevõte müüb aastaid rikastatud põlevkivi eraettevõttele absurdselt madalama hinnaga, ja kui jõuliselt on riigi omanduses oleva EE tütarettevõtte tipp- ja keskastmejuhid ühe erakonna poolt politiseeritud. Riigiettevõttest hanketöid saavad firmad annetavad sadu tuhandeid kroone Res Publica parteikassasse.

Autor: Mihhail Stalnuhhin