Eetilised investeeringud tulevad koos küpse demokraatiaga

Maailmamajandus on viimase paarisaja aasta jooksul teinud läbi väga suure hüppe. Inimeste elatustase on kordi paranenud; tõusnud on keskmine eluiga. Sellele on palju kaasa aidanud kapitalistliku demokraatia mudel ? lahendus, mis oma iseloomu poolest on vastuoluline.

Demokraatia ehk rahva hääl on üldiselt arvatud olema õiglasim valitsemisvorm: igal inimesel on üks hääl ja kõikide hääled on võrdsed. Seetõttu on demokraatliku ühiskonna alustalaks vabad valimised, kus enim hääli kogunud jõud asuvad oma hääletajate huve ellu viima.

Kapitalismi puhul on piltlikult igal kroonil üks hääl. Iga kroon on küll võrdne, kuid igal inimesel on erinev hulk kroone. Seega iga inimese ostujõud on erinev ning sellisest prismast vaadatuna ei ole ka inimesed võrdsed.

Viimasel kümnendil on heaoluühiskondades levima hakanud uudne kapitalismi reguleerimise viis. Nimetusi võib sellel olla mitmeid, kuid märksõnadena tulevad meelde SRI (Socially Responsible Investments ehk sotsiaalselt vastutustundlikud investeeringud) või CSR (Corporate Social Responsibility ehk vastutustundlik ettevõtlus).

Kapitalistlik demokraatia on selliste nähtustega jõudnud uuele tasemele ? igal häälel saab olema üks kroon. Põhimõte on lihtne: ettevõtted lülitavad oma missiooni lisaks finantstulu teenimisele ka seotuse eetiliste ning moraalsete väärtustega. Investorid, kes jälgivad SRI põhimõtet, lihtsalt ei anna kapitali nendele ettevõtetele, kes ei ole oma sõnade ja tegudega jälginud neid põhimõtteid. Võib arvata, et siin tekib terve rida subjektiivseid faktoreid: mõisted nagu eetika ja moraal on kahtlemata kinni iga investori väärtushinnangutes ning seega on juba tekkinud väga mitmeid erineva ?tõsidusastmega? SRI investoreid.

Keelamine ja kohustamine ei ole tõenäoliselt pikaajaliselt jätkusuutlik protsess. Lähiminevikku on ka meil jäänud 50 aastat täpselt ettekirjutatud reegleid. Konstruktiivne dialoog osapoolte vahel on tõenäoliselt aga jätkusuutlikum. Hollandis ja Suurbritannias on levima hakanud just selline variant SRIst: investorid koguvad kokku oma hääled ning lepivad ettevõtetega kokku soovitud SRI meetmetes ja nende rakendamise hinnas.

Iga majandusagent püüab pidevalt lahendada enda ette seatud optimeerimisülesannet. On täiesti normaalne, et iga ettevõtja maksimeerib oma kasumit; iga riik proovib samuti maksimeerida oma kodanike heaolu. Selline optimeerimisülesanne jätab vaeslapse ossa need, kes ei ole suutelised ja võimelised (või kes lihtsalt ei viitsi) enda eest seista.

Lihtsaim näide on keskkond ? puud ei räägi ning neid on lihtne maha võtta. Atmosfäär ka mitte ning sinna on lihtne auke põletada. Keerulisemaks läheb olukord inimese puhul: lühema aja jooksul võib üksikuid appikarjeid ignoreerida, kuid nende koondudes ei ole see enam võimalik. Valijad nõuavad rikkalt riigilt rohkem hüvesid; töötajad nõuavad edukalt ettevõttelt suuremaid palku jne. Keskkond ei nõua esialgu midagi, kuid näiteks globaalne kliimamuutus võib pikemas perspektiivis muuta meie harjumuspärast elu väga palju.

Küsimus, kas kapitalism on sünnitanud sotsialismi, jäägu vastata ühiskonnateadlastele. Igal juhul on ajaloos esinenud mitmeid juhtumeid, kus vähese hulga rikaste ülemvõim on suure hulga vaesemaid tänavatele ajanud.

Kapitalism on ennast ka ise reguleerinud ? tihedas konkurentsis nii tootmises, kapitali- kui ka tööjõuturul ei ole võimalik oluliselt eristuda. Samuti on aja jooksul kehtestatud terve rida piiranguid, mis peaks töötajaid ja keskkonda paremini kohtlema. Paraku on kõik sellised piirangud kunstlikud ? tegemist on kas maksude või muude, vaba turumajandust painutavate reeglitega.

SRI kontseptsiooni rakendamine eeldab tugevaid ettevõtteid. Arvestades Eesti kapitalituru väga lühikest ajalugu, napib meil kõike: tugevaid avalikke ettevõtteid, kodumaist kapitali. Allakirjutanul ei ole kahtlust, et mõlemad aja jooksul tekivad ning kapital muutub ka aja jooksul eetika vaatevinklist selektiivsemaks.