Ratturnaised

Särtsakad motonaised: Katrin Koch-Maasing alias Zeek (paremalt teine) töötab reklaamifirmas Tige Tikker. Mootorratas Yamaha XJ 900F. Kaili Niilus alias Nos (paremalt teise ratta tagaistmel) teeb tätoveeringuid, kaunistab maalingutega autosid ja mootorrattaid. Älis Zopp alias Kobra, Hille Sadam alias Jost (puuduvad fotolt) ning Kristel T. Kaljulaid alias Mumm (paremalt esimene) töötavad juristina. Kristeli sõiduvahend on Suzuki LS650. Hille sõidab Yamaha FZR 600ga. Krista Tulp alias Häbelik (vasakult esimene) töötab müügiassistendina.

Kohtume mootorrattafänni Kaili Niiluse töökohas ? tätoveerimisstuudios. Peatselt astuvad ruumi nahkriietuses naisterahvad, soengud kiivri tõttu veidi vajunud. Väike soengukohendus ja jutt võibki alata. ?Hommik algab tavaliselt sellega, et login end jutukasse sisse, vaatan, mis toimub,? kirjeldab Katrin Koch-Maasing oma argipäeva.

Et aga Kaili Niilusel on sügis ja talv tavaliselt kõige kiirem tööaeg, siis sel perioodil ei olegi eriti aega internetis ringi joosta: ?Paar-kolm korda nädalas login end sisse ja vaatan näod üle. Siis jõuan veel korra tqhq.ee foorumile pilgu peale visata ja hops! jälle internetist välja.?

Vestluskaaslased nõustuvad, et mootorratas on üks suur osa nende elust, see on avar­danud nende tutvusringkonda ning andnud või­maluse tegeleda millegi meeldivaga. Samas tunnistavad naised, et varasemad hobid on tahaplaanile jäänud, kas siis aja või huvi hääbumise tõttu. Mootorratas kui hobi nõuab küll omajagu raha, kuid nii kui nii kuluks see raha kuskile. ?Selle hobi korral on vähemalt teada, mille peale raha kulub, sest kui ma mootorrattale ei kulutaks, siis läheks see sama raha lihtsalt muuks otstarbeks. Teada asi on ju see, et raha ei jää kunagi kasutamata,? nendib Mumm.

WIMA Estonia on rahvusvahelise naismootorratturite ühingu WIMA (Women?s International Motocycle Association) ametlik liige. WIMA asutati 1950. aastail Ameerika Ühendriikides. Ühingusse kuulub 16 liikmesriiki. WIMA Estonia loodi 1999. aasta suvel. Kapteniks on Katrin Koch-Maasing. Praegu kuulub klubisse 15 inimest.

Eesti esimene naismootorratturite kokkutulek toimus 2004. aastal Põltsamaal rahvusvahelise motokokkutuleku Bikerfest 2004 raames. WIMA Estonia ei ole klubi, vaid assotsiatsioon, mis pakub tuge ja taustsüsteemi. Sel pole reeglit, et liikmed ei tohi kuuluda mujale gruppidesse. ?Meie liikmed sõidavad, kellega ise tahavad. Meie ei piira kedagi,? selgitab Koch-Maasing.

Ühendusel on ka reeglid ja tavad. Et saada liikmeks, peab osalema vähemalt kahel üritusel, tutvuma liikmetega. Lisaks peab võimalik liige tegema väikese uurimistöö ning läbima testi, mis hõlmab põhiteadmisi mootorratastest. ?Liikmel ei pea olema mootorratast ega juhiluba. Nii on testid individuaalsed. Põhiline on, et uus liige oleks hingelt mootorrattur,? räägib ühingu kapten.

WIMA Estonia ehk Rahvusvahelise Naismootorratturite Assotsiatsiooni Eesti haru kapten Katrin Koch-Maasing puutus mootorratastega kokku juba lapsepõlves. ?Vanemad sõitsid mootorratastega. Ema kunagi sõitis patside lehvides 50kuubikulise Javaga Pärnu ja Sindi vahet,? muigas Katrin. ?Tegelikult üritasin oma käsi mootorratastest eemal hoida nii kaua kui võimalik,? tunnistab ta oma mootorrattakirge.

Esimeseks rattaks soetas Katrin klassikalise 1962. aasta K-750. Kuigi nüüdseks kasutab ta Yamaha XJ 900F ratast, on ta hoidnud vana külgkorviga ratta võimalikult originaalitruu. Katrini vend ja vennapojad sõidavad edukalt hobina motokrossi. ?Eks ma vargsi aimasin ka, et kui annan mootorratastele sõrme, siis võtab kogu käe,? lausub näitsik.

Kaili Niilus sattus motoinimestega juhuslikult suhtlema interneti jutukas. Tutvuste arenedes hakkas ta sõitma uute sõprade rataste tagumisel istmel ning peagi jõudis kätte ka A-kategooria juhiloa tegemise aeg ning isikliku mootorratta igatsus. ?Tegelikult olen juba palju aastaid Ameerika autode fänn, kuid tol hetkel sain väga hea hinnapakkumise mootorrattale. Polnud piisavalt raha, et autot osta. Nii ostsingi ratta,? selgitab Kaili.

Sõpruskonna suurenedes kasvas ka tema päevatöö maht hüppeliselt. ?Praeguseks on tutvusringkonnas kõik rattamaalingud minu tehtud, lisaks pooled tätoveeringud,? on Kaili rahul. Kaili pole tänavu oma rattaga sõita saanudki, sest juhtus avarii. ?Jalg on paranenud, aga ratas veel vajab tegemist. Sellegipoolest pole ma ühelegi üritusele minemata jätnud,? kiidab punapäine neiu oma sõpru.

Älis Zopp tänab oma meest selle eest, et just tema aitas kaasa Älise jõudmisele mootorrataste juurde. ?Minu mees on mootorratastega tegelenud päris pikka aega ning ka meie portaal biker.ee on tema ettevõtmine. Vaikselt hakkasin ka mina mootorrattaga tutvust tegema,? räägib juristi ametit pidav Älis.

Ta tunnistab, et esimesel aastal ei julgenud ta üldse mootorratta selga istuda. Järgneval aastal juba istus taga ja kippus isegi lenksu. Tänavu kevadel sai ta kätte oma A-kategooria juhiloa, pani auto müüki, et osta mootorratas. ?Nii rattur olen küll juba, et autost olen mootorratta nimel nõus loobuma,? muigab ta.

Krista Tulp peab end motoseltskonnas verinooreks, sest sõidab tsikliga alles teist suve. Poistega koos üles kasvanud Krista sõitis väiksena küla vahel punnvõrride ja motorolleritega. ?Pisik on hinge jäänud. Surusin küll seda maha pikka aega, aga näed, eelmise aasta kevadel sai siiski sõrm antud ning ega nüüd enam pääsu pole,? ütleb ta. Müügiassistendina töötav Krista kasvatab kodus kahte poega, kel on ka juba huvi tsiklite vastu.

?Kui ma ratta väravast välja ajan, siis pojad ei luba mul enne kusagile minna, kui nemad on saanud oma kohustuslikuks kujunenud ringi küla vahel. Nüüd ma juba arvestangi nii, et kui on vaja kusagile rattaga minna, siis lähen kodust veerand tundi varem välja, sest poisid tahavad ka sõita,? kirjeldab Krista oma pea igapäevast sõitma minekut.

Hille Sadam hakkas punnvõrriga sõitma päris noorelt. Kuna ta vanematel oli tsikkel, sai sellega maal metsa vahel tiirutada. ?Vahepeal elasin korteris, siis jäi ratas ostmata. Seda polnud kusagil hoida. Kui sain elamise, mis võimaldas ka tsikli hoidmist, siis hakkasin vaikselt rattaid kiibitsema. Käisin vaatamas, kuid proovisõitu ei julgenud teha,? räägib Hille.

Tsikli soetamiseks kulus veel paar aastat, sest neiu ei söandanud avalikult proovisõitu teha. Praegu sõidab ta Yamaha FZR 600ga. ?Kartsin, et käin külili ega saa sõitmisega hakkama,? selgitab ta oma tollaseid mõtteid. Lõpuks sõbranna õhutusel mindi koos lube tegema ning käes need ongi. Juristina töötaval Hillel ei olnud algul ühtegi mototuttavat, kuid WIMA viis ta kokku paljude mõttekaaslastega.

Kristel T. Kaljulaid kartis kunagi paaniliselt mootorrattaid, sest väga ammu sõitis ta Lasnamäel ilma kiivri ja muu varustuseta ringi ühel vanal putitatud tsiklil ja see ei olnud just hea kogemus.

Tulevane abikaasa suutis teda aja jooksul siiski veenda, et Kristel istuks kasvõi taga. ?Pärast esimest sõitu ütles mees, et võin oma küüned nüüd tema seljast välja võtta,? meenutab Kristel. ?Aga teine kord kartsin juba vähem, kolmas kord veelgi vähem ja nii see läks. Peagi ronisin ise lenksu, esialgu TTÜ staadionil. Siis tekkis juba soov linna minna,? lisab äsja abiellunud Kristel.

Praegu Suzuki LS650ga ringi sõitev juristist motonaine sooritas A-kategooria eksamid kolm aastat tagasi, mis panigi alguse tõsisemale hobile.