Vanemuise teater toob homme lavale näidendi ?pidulikust õhtusöögist?, mis peaks kohustuslik olema kõigile abielupaaridele, kelle kooselu kestnud vähemalt neli aastat.

Teadagi, see on aeg, kus iga keskmiselt normaalset koos elavat meest ja naist hakkab suhte huku poole nihutama tasapisi juurde hiiliv tegelane, mille nimeks Rutiin.

Kui siis jutud jäävad rääkimata ja koosolemise sasipuntrad lahti harutama saabubki hetk, mil tema või temake leiab, et seda kummi pole mõtet enam venitada.

Psühholoogid ja perenõustajad kordavad päevast päeva, et paarissuhtega tuleb pidevalt tööd teha. See töö tegemine kõlab küll ehmatavalt, ehk oleks parem väljend ?positiivsete emotsioonidega toitma või laadima?.

Ja siinkohal ei tohiks alahinnata meelelahutust. Süvakultuuri on üksinduses teinekord paremgi nautida.

Mina ei tahaks näiteks pärast seda esietendust kohe koju minna.

Sest kõigepealt olen ma enese ilusaks tegemisega vaeva näinud ja kindlasti pulbitsen ma pärast etendust emotsioonidest, mida tahaks kodusest õhkkonnast väljaspool jagada. Pealegi tahaksin ma tantsida. Ja mitte ööklubis, kus parimatel päevadel võib ehk põnev olla paarilist otsides, kuid kindlasti mitte ei paku koos oma kaaslasega minnes pinget, kui keegi pidevalt sul seljas trügib.

Naljakas on see, et ma tean, kuhu tahaksin. Ilusasse tantsurestorani! Kus nautida head õhtusööki, tantsumuusikat ja end kodusest hoopis erinevana välja elada. Kust ma sellise aga leiaksin?