• Jaga lugu:
    Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

    NO99 loodab Eesti teatriturgu elavdada

    Pigem saab teatri NO99, nagu ka teiste teatrite puhul rääkida ikkagi ainult sellest, kuidas nad raha söövad, mitte ei tooda. Teatri direktori Tiit Ojasooga näitlikku lavastuse eelarvet koostades selgub, et ühe tüki tegemise kulud koos palkade, saali rendi, tehnika, kostüümide ja kõige muuga on vähemalt pool miljonit (kui tõesti tagasihoidlikult läbi ajada), piletitulu aga 350 000 krooni (kui hästi läheb). Piletitulust tuleb veel maksta ka autoritasusid (need jäävad vahemikku 2?12%).
    Miks siis kirjutada äriideest, mis raha sisse ei too? Sest teatri poolt toodavat kasumit ei peakski mõõtma rahas, vaid milleski muus, usub NO99 eestvedaja Tiit Ojasoo. ?Teatri kontekstis pole mõtet rahast rääkida,? ütleb Ojasoo.
    ?Riigiteatri ülesanne ei ole teenida kasumit, vaid edendada rahvuslikku teatrikunsti, kui pidulikult öelda,? kinnitab teatrijuht. ?See on koht, kuhu kultuurrahvas peab investeerima, kui ta tahab olla kultuurrahvas.?
    Umbes poolteist aastat tagasi selgus, et kiratseva Vanalinnastuudio juhi koht läheb noorele lavastajale Tiit Ojasoole. Pärast seda hakkasid asjad teatris muutuma ? Ojasoo ühes elukaaslase Ene-Liis Semperiga lammutas vana teatri maha ja ehitas selle asemel midagi hoopis uut.
    ?Sageli on uut asja lihtsam teha kui vana parandada,? põhjendab Ojasoo. ?Ainuvõimalik oli pöörata uus lehekülg ? jätta Vanalinnastuudiole tema kuulsusrikas minevik ja võtta endale paljutõotav tulevik.?
    Jaanuarist kannab Vanalinnastuudio nime NO99, endised näitlejad on lahkunud ning moodustanud Vana Baskini teatri ning teater ise on saanud millekski selliseks, mida saab pigem võrrelda Von Krahli kui Draamateatri või endise Vanalinnastuudioga. ?Oleme suutnud luua formuleeruva kaubamärgi, mille alt võib midagi oodata,? ütleb Ojasoo. ?Ootustele vastamine on järgmise kümne aasta töö.?
    Täie jõuga töötavast teatrist on praegu siiski veel vara rääkida, tuleks oodata kolm-neli aastat.
    Siiski tunnistab Ojasoo, et algus on olnud üsnagi edukas ning usub, et tarbija võidab NO99 teatri tulekust isegi siis, kui ta Ojasoo ja Semperi teatrisse mitte kunagi ei satu.
    ?Ma arvan, et me oleme teistele riigiteatritele heas mõttes pinnuks silmas,? ütleb ta. ?Uus asi paiskab alati turu segamini. Kui EMT oleks siiani ainus mobiilioperaator, siis maksaksime ikka kõneminutist üsna kallist hinda.?
    Poolteist aastat tagasi teatridirektoriks nimetatud Ojasoo sai ajakirjanduse teatel kaasavaraks hunniku võlgu, maja Sakala tänaval ja kollektiivi, kellest suur osa koondada tuli.
    Teiste hulgas loobuti ka kõigist kümnest näitlejast, kes teatri palgal olid, kuna palgaraha pole ning teatril on kaelas suured võlad, tõi Ojasoo Postimehes põhjenduseks.
    Endaga kampa teatrit saneerima võttis Ojasoo Rakvere teatri direktori Indrek Saare ja elukaaslase Ene-Liis Semperi.
    Indrek Saare sõnul jäi tema peale eelarve ja majanduspoole käimasaamine. ?Ma arvan, et see õnnestus,? sõnab Saar. ?Mul on hea meel, et NO eelarve on tasakaalus juba jupp ­aega, ja mul on tunne, et organisatsioon on igati toimivalt käima pandud.?
    Esimesel poolel aastal teatritegemist ei toimunud, vaid üritati ettevõtet saneerida. Avalikkuse ette tuldi uue nime ja kaubamärgiga ? teater NO99. Kodulehel seisab, et teatri nimi muutub iga uuslavastusega, kahanedes ühe numbri võrra. Inspiratsiooni uue nime panekuks leiti Hasso Krulli kunagisest esseest, kus Krull pani ette hakata aega arvama aegade lõpust (oletatavast aastast, mil Päike kustub).
    Reede hommikupoolikul filmitakse teatridirektori kabinetis reklaamklippi uuele lavastusele ?Nafta? (numbriga 93, esietendus veebruaris). See on tavatu. Kõigepealt ? üheski Eesti teatris pole varem enne etendust reklaamklippe näidatud. Nii kinnitab Ene-Liis Semper ja minul kui teatrikülastajal jääb üle temaga nõus olla. Sest tavapäraselt on sellised reklaamid hoopis kinos.
    Aga NO99 meeskonnal tuli mõte, et kui etendustes kasutatakse niikuinii projektorit ja ekraani, miks siis võimalusest mitte kinni hakata ja enne etenduse algust inimestele oma teisi töid reklaamida.
    Teiseks ? kui paljud teatridirektorid võtavad ise kaamera kätte, et reklaamiks vajalikku klippi filmida? Teatri peakunstniku Semperi sõnul on selline asi üsna tavapäratu. Klippi näidatakse samal õhtul ?Ulgumere? esietenduse eel ning see ajab saalisistujad pisut segadusse. Arvatakse, et lavastuse reklaam ongi pärisetenduse algus, sest millal enne teatris reklaame näidatud on.
    Jube raske on NO tegevust kommenteerida, kuna teater pole veel õieti käimagi läinud ja praegu on tehtud ainult paar etendust. Samas on igati armas, et lõpuks on tekkinud midagi, mida Von Krahl võib konkurendiks kutsuda. Ammu oleks aeg olnud.
    Võrdlema hakatakse meid ilmselt selle mõningase kompromissituse tõttu teatud nähtuste suhtes ja püüdu asetuda oma tegevusmaastikul kunstniku, mitte administraatori positsioonile. Mitte minna lihtsama ja levinuma lahendusega kaasa, vaid iga kord küsida enda käest, kas plaanitud etendus ja selle lahendus on selline, mis tundub kõige õigem, või selline, et maitseks kõige paremini.
    Minu lootus on, et nende tulekuga korrastub natuke ka teatrite rahastamise süsteem.Kui nüüd riigi rahadega luuakse meiega sarnane struktuur, siis ehk selgineb ka meie olukord teatrimaastikul.
    Olen tõesti mõnede kolleegide puhul täheldanud, et kuna NO on julgelt välja tulnud ja julgenud rutiinist lahti murda, siis on ta seeläbi mingil määral osale kolleegidele loomulikult jalgu jäänud.
    Sellist väikest kadedust võib märgata tõesti, olen isegi seda korduvalt tajunud. Samas väga paljud kolleegid hoiavad neile siiralt pöialt.
    Erinevus teiste teatritega on NO-l väga suur. Krahliga asetub ta võrdlusesse, kuna trupid on enam-vähem ühesuurused ja teiseks mängitakse suhteliselt väikeses saalis.
    Kolmandaks on kunstiline ambitsioon küllalt julge. Neil on siiski erinevad suunad ? Krahl on selgelt provokatiivne. Võib-olla on mingi hulk noori kultuuriinimesi, kes enne käisid Krahlis, oodates värsket õhku ja nüüd käivad ka NOs.
    See ei tähenda seda, et teatrid oleks sarnased, vaid seda, et neil keskmisest suurem potentsiaal millegi uuega välja tulla.
    Sellist uut teatrit oodati Eestis juba mitu aastat, vajadus sellise teatri järgi oli väga-väga suur.
    Jaga lugu:
  • Hetkel kuum

Hirm kalli jõuluprae ees on pigem vaataja silmades
Hindade tõus on praeguses keskkonnas paratamatus, majandus kasvab ja kasvavad ka sissetulekud, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Hindade tõus on praeguses keskkonnas paratamatus, majandus kasvab ja kasvavad ka sissetulekud, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Sendipidude nõutuim artist Rahakratt hullutab masse
Eesti üks armastatumaid rahablogijaid Rahakratt avaldas nipid, kuidas palka juurde norida, pangaonudelt laenuintressi alla tingida ja rotina vetsu minnes sealt miljonärina väljuda.
Eesti üks armastatumaid rahablogijaid Rahakratt avaldas nipid, kuidas palka juurde norida, pangaonudelt laenuintressi alla tingida ja rotina vetsu minnes sealt miljonärina väljuda.
USA sätib plaani, et takistada Venemaa sissetungi Ukrainasse
Ameerika Ühendriikide president Joe Biden valmistab ette samme, et Vladimir Putini juhitaval Venemaal oleks raske hõivata Ukraina, vahendab Reuters.
Ameerika Ühendriikide president Joe Biden valmistab ette samme, et Vladimir Putini juhitaval Venemaal oleks raske hõivata Ukraina, vahendab Reuters.
November oli Tallinna lennujaamale oodatust parem
Novembris läbis Tallinna lennujaama 164 126 reisijat. Võrreldes pandeemiaeelse tasemega on nõudlus alates märtsist järk-järgult taastunud, jõudes novembrikuus 68% juurde tavapärasest mahust. Regulaarlendude keskmine täituvus oli novembris 58%, teatas lennujaam.
Novembris läbis Tallinna lennujaama 164 126 reisijat. Võrreldes pandeemiaeelse tasemega on nõudlus alates märtsist järk-järgult taastunud, jõudes novembrikuus 68% juurde tavapärasest mahust. Regulaarlendude keskmine täituvus oli novembris 58%, teatas lennujaam.