Intiimpihtimused väiksel laval ehk rohkem keppi

Eesti Draamateater püüab sellest sügisest vaatajaid intiimmonoloogide ja seksipihtimustega. Neile, kellele alla poole vööd teemad huvi pakuvad, on see kindlasti täie ette läinud õhtu. Need, kelle jaoks seksi käsitlemine kepina on tülgastav, võiks enne minekut kaaluda.

Vaataja näeb enda ees kolme paari üksildasi edukaid õnnetuid inimesi, kes töötavad kõik ühes suurettevõttes ja püüdlevad karjääriredelil ülespoole. Sel teel huvid põrkuvad ning siis saavad määravaks seksuaalsusel põhinevad motiivid ja lastakse käiku vahendid, mis ei kuulu hea äritava alla.

Usutavasti on vaatajatel äratundmisrõõmu palju. Efektne väliskiht varjab meie ümber paljude edukate karjeristide muserdatud ja depressioonis vaimu. Või vähemalt püüab varjata. Need inimesed on justkui masinad, mis büroosse sisenedes lülituvad tööre?iimile, teevad oma tööd efektiivselt ja korrektselt ehk siis ka edukalt, kuid pärast tööd büroost väljudes tunnevad, et neil ei olegi muud elu kui töö. Pole kaaslast, sõpru, hobisid. Nii jääb üle ainult tulla koju, lülitada arvuti sisse, vahtida poole ööni internetis pornot ja kujutleda, üks neist naistest ? või veel parem lausa mitu ? on sinu oma. Või ohata, et juba kaks aastat ei ole keppi saanud

Etenduse esimese kolmandiku vältel on esimest duetti Külli Reinumäge ja Harriet Toomperet täitsa huvitav ja kaasahaarav jälgida, kuid teise, Raimo Passi ja Merle Palmiste dueti ette astudes muutuvad monoloogid igavaks ja tüütuks. Mehe-naise vaheliste pingete lahenduse asjade käik on etteaimatav, mistõttu tahaks saalis tempot juurde keerata.

Kui intiimmonoloogid ja seksipihtimused muutuvad tüütavaks, aitavad poolteist tundi üle elada head näitlejatööd. Etendus ei esita osatäitjatele teab mis suurt väljakutset, kuid draamateatri tuntud näitlejaid on alati nauditav lavalt jälgida. Ahjaa, igaks juhuks ütlen, et vanema põlvkonna inimestele ei pruugi see etendus väga meeldida.