Phil Collinsi kontsert üle kõige

Kumu valmimine ja avamine. Eesti kultuuri jätkusuutlikkuse tagamise üks eredamaid sündmusi viimastel aastatel.

XX sajandi kirjandusklassika sarja ilmumine Eesti Päevalehe egiidi all.

Äärmiselt tänuväärne ja rikastav ettevõtmine. Müts maha tegijate ees. Minule kui silmaauku sari.

Olav Ehala loomingu suurkontsert ?Päikeseratas?. Ülimalt heal tasemel Eesti omalooming koos väljapaistvate esinejatega. Õige ajastatus, hea korraldus ja meeldiv aura.

Phil Collinsi kontsert Tallinnas Saku suurhallis. Väga kvaliteetselt ülesehitatud ja esitatud popmuusikaüritus. Professionaalsus eelkõige.

Veel üks sündmus, mis jättis kindlasti märgi maha oli ?Taarka? Obinitsas. See oli küll veidi kodukootud, aga see-eest väga ere ja meie kultuuri mitmekesisust arendav sündmus igatahes.

Möödunud aasta kultuurielamus minu jaoks oli Viinistus nähtud ?Põrgu wärk?, seda vaatamata kehvale ilmale ja rahvast täis saalile. Vägev! Samast klassist oli ka Linnateatri etendus ?Eesti teatri laulud? mis oma hoogsuse ja lustlikkusega aitas mõneks tunniks argipäevast välja tulla. Nii olidki mööduva aasta tippsündmused seotud teatriga, sest ka Linnateatri ?Tõde ja õigus?, mis rekordiliselt pikk etendus, haaras täielikult kaasa. Kõik oli justkui tuttav, aga samas täiesti uus! Väga profilt tehtud.

Aastast 2005 võin välja tuua kaks selgelt kõige eredamat kultuurielamust ? üks Eestist ja teine väljaspool Eestit kogetu.

Parim kultuurielamus Eestis oli selle aasta augustis toimunud klassikalise muusika hooaja üks avakontserte Estonia kontserdisaalis ? Paavo Järvi dirigeeritud Die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen ja Baiba Skride viiulil. Kui muusikud tunnevad häbenemata mõnu sellest, mida nad laval pillidega teevad ja nende läbisaamine dirigendiga on muhe, siis kumab see läbi ka muusikasse. Enamasti on kontserdid kuulamiseks, mitte vaatamiseks, kuid Bremeni muusikud olid sedavõrd ehedad, et neid lihtsalt pidi kuulamise kõrval ka vaatama.

Teine ere kultuurielamus pärineb eelmisest talvest, kui käisin puhkamas Hollandi Antillidel. Sattusime sinna just parasjagu karnevali ajal ja saime osa ühe väikesaare karnevalipeost. Nii päevasest marsist kui ka öistest pidustusest. Vaatamata sellele, et karneval toimus väikesel saarel ja oli üsna kohalike mõõtmetega, oli see osasaamist väärt. Võib-olla rohkemgi kui mõni suurlinna hiigelmõõtmetega karneval oleks pakkunud.

Inimesed tulid tervete suguvõsadega tänavate äärde juba hommikul, suured toidukorvid ja klapptoolid kaasas. Nii ei olnud meie jaoks elamus mitte ainult karnevalikostüümides esinejad, vaid kogu festival oma meluga.

Suurima elamuse jättis mulle Milanos vast renoveeritud La Scala teatris ?Pähklipureja? balletietendus.

Kuigi sinna on parematele kohtadele piletid juba aasta alguses hinnaga 60?80 eurot välja müüdud, õnnestus meil saada päev enne etendust veel 10eurosed piletid kuuendale rõdule viimasesse ritta. Sealt nägi küll ainult varvastel seistes, aga samas andis akustika kordumatu elamuse ja iga helinüanss jõudis täpselt meieni. Sellist akustikat kohtab maailmas harva. Ka teatrimaja arhitektuur oli suurepärane ja soovitan igal inimesel, kes Milanosse satub, kindlasti seal ära käia.

Teise elamuse sain hoogsalt tehtud ?Mamma Mia? etenduselt Sakus suurhallis, kus meie kohtadel oli õnneks hea nähtavus ja kuuldavus. Kahjuks küll paar pingirida ülevalpool enam nii hästi laulmist ei kuuldud. Akustika on kahjuks Saku suurhalli probleem, millele nad peaksid tõsiselt tähelepanu pöörama.

Suurim sündmus oli Phil Collinsi kontsert, sest nii koloriitset tähte kohtab siinsetel lavadel harva. Samuti jäi meelde Rabarock. Tore, et selline asi sai üldse ellu kutsutud, see oli korraldajate poole suur julgustükk. Veel nautisin Vaya Con Diose kontserti Saku suurhallis, olen tema pikaajaline austaja, kuid seni kuulnud teda vaid plaatidelt.

Autor: ÄP