Soo saab jäised teed

Aeg-ajalt torkab pähe mõte, et vaja oleks teha midagi ekstreemset. Midagi sellist, mis paneb oskused ja vastupidavuse proovile, annab piisava annuse adrenaliini ning sunnib end ületama. Mõni kasutab selleks tehnilisi abivahendeid, mõni käepärasemaid viise.

Kui talvel olid jõudnud kätte piisavalt külmad päevad, suundusime jalgsimatkale ja väliööbimisele Alam-Pedja kaitsealale. Eelnev luure andis lootust, et soised kohad on piisavalt jäätunud ning et leiame ka koha, kus vajadusel katuse pea kohale saab. Selliselt end ette valmistanud, istusid vandersellid autodesse ning sõitsid Alam-Pedja põhjaossa.

Retk algas Kirna vaatetorni juurest, kus saime autod viisakalt ära parkida. Rasked seljakotid selga upitatud, asusime teele mööda tavapärast matkarada. Kirna rada algab parkla juurest, teeb väikese ringi metsa all, põikab vahepeal massiivse vaatetorni juurest läbi ning pöörab siis rippsilla järel tagasi parkla poole.

Kuni tornini rajasime meiegi endale teed läbi hangede. Kõikjal oli näha viimase üleujutuse jälgi – heinamaad, metsaalust, teeradasid kattis jääkoorik, millele omakorda paras kiht lund sadanud. See muutis liikumise parajalt keeruliseks ning riskantsekski – pärast esimesi jääst läbi vajumisi hakkas igaüks väga hoolikalt jalgealust jälgima.

Teekond oli parajalt väsitav, sest lisaks pidevale parima tee otsinguile tuli sumbata ka põlvekõrguses lumes ning iga paarikümne sammu järel end mõnest jääaugust välja upitada. Poolel teel vaatetorni juurde selgus, et üks sildadest oli langenud tulvavete ohvriks. Kuigi jõejää tundus samas piisavalt tugev olevat, saadeti esimene testija peaaegu et roomates üle jää. Kui märg suplus ära jäi, hakkasid järgmised järjest julgemalt end üle jää vedama. Kuni viimased ülbelt vilistades, seljakott seljas, jääd mööda jalutasid.

Väljas valitsevad kümned miinuskraadid olid jõega oma töö teinud ning oht läbi vajuda tundus olematu.

Vaatetorni juurde jõudes oli nahk katsumustest parajalt märjaks saanud ning tehti pikem puhkepaus. Imelised vaated torni tipust lummasid minutiteks, selle aja jooksul jõudis ka keha veidi maha jahtuda ning riietuse osas korrektuure teha.

Edasi jätkus teekond veel veidi mööda tähistatud matkarada, kuni viimaks pöördusime kitsale metsasihile. Sellest hetkest alates oli sihtmärgiks Madisemägi, künkake metsade ja rabade taga.

Korralik kaart ning jätkuvalt reibas meeleolu viisid rändurid läbi karmide tingimuste. Üleujutatud metsa all polnud jääkoorik veel piisavalt tugev, mistõttu enamik sumpas külmas vees. Kellel paremad saapad, sel jäid hea õnne korral jalad kuivaks, teised arvestasid märgade varvastega. Õnneks soojenes vesi saapas ruttu kehatemperatuurini ning olukord ei ole enam nii ebameeldiv.

Viimaks Madisemäe jalamile jõudes oli varasem reibas meeleolu muutunud kergemat sorti masenduseks. Kilomeetrite pikkune rassimine läbi võsa ja jäise vee asendas optimismi negatiivsemate tunnetega.

Seda hirmsam oli jõudmine ööbimiskohaks planeeritud väikesesse mahajäetud onnikesse. Maja oli lagunenud, uksed irvakil, toad räpased, jäine tuul läbi seinte puhumas. Kunagi kasutasid seda onni Alam-Pedja vargad ja röövlinäod. Pärast pättide kinnikukkumist on onn aga tühjalt seisnud ning sinna on vaid mõned matkajad aeg-ajalt trehvanud.

Terve õhtupooliku üritasime onnis vähegi normaalset temperatuuri tekitada. Kütta seal eriti võimalik polnud, sest ahi oli lagunenud. Sestap proovisime temperatuuri toas vähemalt plusskraadidesse viia gaaUsiUpriimuste ja muude vahenditega. Seda tehes me veel ei teadnud, et ees ootab väga külm öö.

Lõpuks loobusime asjatust pingutamisest ning istusime jopedes-mantlites lihtsalt lavatsitel ja ajasime omavahel juttu. Uni saabus ruttu ning kel vähegi soojem magamiskott kaasas, üritas luua seal sees normaalse temperatuuri.

Öö möödus rahulikult. Häirivateks elementideks olid vaid ühe ränduri hingepõhjast tulev norskamine ning krabistamine ja sammud õues. Kuna keegi ei soovinud magamiskotist välja pugeda, siis suhtuti väljaspool magamiskotti toimuvasse külma – kuigi kartliku – rahuga.

Hommik Alam-Pedjal saabus karge ja härmatisena. Tubade seinad olid valged, laes jääpurikad ning varustus läbi külmunud.

Magamiskottidest välja pugemine nõudis tõelist eneseületust, mis vääriks kõrgeimat autasu. Kord juba riietes, hakati kiiresti end liigutama, et vähegi sooja saada. Lume sulatamine hommikukohvi tarbeks edenes vaevaliselt, sest välistemperatuur ei soosinud mitte millegi soojenemist.

Ilma tõttu startisime tagasiteele suhteliselt varakult. Eelmisel päeval jäässe astutud jalaaugud olid öö jooksul paksu koorikuga kattunud ning kõndimine seeläbi kergem. Lisaks andis jõudu ja tahet teadmine, et autodes hakkab meil soe ning peagi ootab ka kodu.

Suuremaid üllatusi tagasiminek enam ei pakkunud ning kui autod mõningase vaevaga käima saime, suundusimegi kodu poole. Selja taha jäid lumised metsad, sinitaevas ja looklev rajake hangede vahel. Paljud võivad sellist üritust hullumeelseks pidada, osalejana ma ise nii ei arva. Kuigi esimesed katsumusejärgsed emotsioonid olid pigem negatiivsed, panid kuum vann, kosutav kakao ja soe tekialune alateadvuse tagasi Alam-Pedjale ihkama. Järgmiseks hommikuks oli toimunust saanud mõnus mälestus, mida hea teistele pajatada.