Soo saab jäised teed

Kuni tornini rajasime meiegi endale teed läbi hangede. Kõikjal oli näha viimase üleujutuse jälgi – heinamaad, metsaalust, teeradasid kattis jääkoorik, millele omakorda paras kiht lund sadanud. See muutis liikumise parajalt keeruliseks ning riskantsekski – pärast esimesi jääst läbi vajumisi hakkas igaüks väga hoolikalt jalgealust jälgima.

Teekond oli parajalt väsitav, sest lisaks pidevale parima tee otsinguile tuli sumbata ka põlvekõrguses lumes ning iga paarikümne sammu järel end mõnest jääaugust välja upitada. Poolel teel vaatetorni juurde selgus, et üks sildadest oli langenud tulvavete ohvriks. Kuigi jõejää tundus samas piisavalt tugev olevat, saadeti esimene testija peaaegu et roomates üle jää. Kui märg suplus ära jäi, hakkasid järgmised järjest julgemalt end üle jää vedama. Kuni viimased ülbelt vilistades, seljakott seljas, jääd mööda jalutasid.

Väljas valitsevad kümned miinuskraadid olid jõega oma töö teinud ning oht läbi vajuda tundus olematu.

Vaatetorni juurde jõudes oli nahk katsumustest parajalt märjaks saanud ning tehti pikem puhkepaus. Imelised vaated torni tipust lummasid minutiteks, selle aja jooksul jõudis ka keha veidi maha jahtuda ning riietuse osas korrektuure teha.

Edasi jätkus teekond veel veidi mööda tähistatud matkarada, kuni viimaks pöördusime kitsale metsasihile. Sellest hetkest alates oli sihtmärgiks Madisemägi, künkake metsade ja rabade taga.

Korralik kaart ning jätkuvalt reibas meeleolu viisid rändurid läbi karmide tingimuste. Üleujutatud metsa all polnud jääkoorik veel piisavalt tugev, mistõttu enamik sumpas külmas vees. Kellel paremad saapad, sel jäid hea õnne korral jalad kuivaks, teised arvestasid märgade varvastega. Õnneks soojenes vesi saapas ruttu kehatemperatuurini ning olukord ei ole enam nii ebameeldiv.

Viimaks Madisemäe jalamile jõudes oli varasem reibas meeleolu muutunud kergemat sorti masenduseks. Kilomeetrite pikkune rassimine läbi võsa ja jäise vee asendas optimismi negatiivsemate tunnetega.

Seda hirmsam oli jõudmine ööbimiskohaks planeeritud väikesesse mahajäetud onnikesse. Maja oli lagunenud, uksed irvakil, toad räpased, jäine tuul läbi seinte puhumas. Kunagi kasutasid seda onni Alam-Pedja vargad ja röövlinäod. Pärast pättide kinnikukkumist on onn aga tühjalt seisnud ning sinna on vaid mõned matkajad aeg-ajalt trehvanud.