Eesti majandus vajab hädasti innovaatilist fookust

Olles jälginud maailmas toimuvat biotehnoloogia, geenitehnoloogia, infotehnoloogia ja materjalitehnoloogiate valdkonnas, oleme postuleerinud riiklikul tasemel samu eesmärke, suutmata samas sõnastada ühiskonna selgeid vajadusi innovatsiooni järele. Nii ongi kujunenud olukord, kus mainitud valdkondades Eestis sündiv on majanduslikult pigem marginaalne kui valdav.

Parimaks innovatiivseks sünergismiks - riigi, teadlaste ja insenerkonna, leiutajate ning ettevõtluse majanduslikult viljakaks koostööks - looks eeldusi keskendumine ühiskonna tegelikele probleemidele, mitte konformsele käitumisele, kus jälgitakse pingsalt iga teise ühiskonna samme uuenduse vallas.

Eesti energiakulutused ühe SKT ühiku kohta ületavad 4-5 korda Euroopa Liidu keskmist. Oludest tulenevalt võiks ja peakski innovatsioonifookus ja uute toodete loomine olema suunatud just säästu- ja energiamajandusele.

Loodetavalt veel mitte, kuid pea, kui säästu- ja energeetikainnovatsioon muutuvad meie naaberühiskondades valdavaks, ei pruugi me suuta enam selle ree peal end upitadagi. Eestis on bioloogiliste mootorikütuste aktsiisimaksuvabastus, kuid senini pole Eestis käivitunud ühtegi asjakohast tööstust!

Ühiskondade jaoks on oluline arengunäitaja see, millisel moel energiakulutuste muutus kutsub esile majanduse kasvumuutusi. Kui energiakulutused kasvavad majandusega proportsionaalselt, on energiakulutuste ja majanduskasvu suhte elastsus 1. Juhul kui see suhe on üle ühe, on majandus liikumas energeetilise kollapsi poole. Nii juhtus omal ajal ka Nõukogude Liiduga.

Elektrikulutused rikkusühiku kohta ja rikkus elaniku kohta on heas korrelatsioonis. Väiksema energiakuluga rikkusühiku kohta suudetakse teenida suuremaid väärtusi elaniku kohta. Isegi külmade maadega võrreldes on Eesti kulutused jõukuse teenimiseks ligi kaks korda suuremad. Samas on Soomes, Rootsis, Norras ja Islandil käivitunud märkimisväärsed ressursi- ja energiasäästu propageerivad ning tehnoloogia uuendusi pakkuvad programmid.

Sellest tulenevalt on ka ühiskonnas tekkiv müra ja korrapäratus paratamatu, kuid selle ulatus ja jaotumine sõltuvad tehnoloogiatest, mida ühiskond kasutab.

Puhtfüüsikalistel põhjustel ei ole võimalik luua sellist tehnoloogiat, mis muude (raiskavate) tehnoloogiate tekitatud müra ilma sellest veelgi suuremat müra asemele tekitamata ära korjaks.

Seega on ainsaks müra ja sellega kaasneva ebamugavuse vältimise võimaluseks hinnata ümber igapäevaelus kasutatavad tehnoloogiad: ehitamises, energiatootmises, mobiilsuses, toidutootmises, jäätmemajanduses ja töökorralduses.

See ongi üks paljulubavatest innovatsiooni väljakutsetest. Energia muundumisest tekkiv ülemäärane entroopia ja selle ebasobiv jaotumine on meie probleemide allikas, nagu on ka tehnoloogiate olemuseks olev informatsioon ja eelkõige selle muutmine meie võimaluste allikas.

Aina suuremaks äriks muutuvad sääst ja fossiilkütustest sõltumatus (arusaadavalt eelkõige tehnoloogiad, mis seda võimaldavad). Senine põlevkivikasutus on aga hoopiski säilitanud ja süvendanud meie nafta- ja gaasisõltuvust ning seda taas tehnoloogiate omapära (aegumuse) tõttu. Energiakulutuste erinevus rikkuseühiku teenimiseks on üks valdkond, kust otsida innovatsioonivõimalust. See võimalus on seotud nii lihttehnoloogiate (low-tech) kui ka kõrgtehnoloogiate (high-tech) arendamisega. Oluline on silmas pidada nende kahe valdkonna omavahelist kombinatsiooni.

Võimalusi tuleb otsida eelkõige sealt, kus nad on, mitte sealt, kus me tahaksime, et nad oleksid. Selles osas sarnaneb Eesti joobes selliga, kes pimedal ööl laterna alt oma kadunud võtit otsis. Kui ta kaaslane oli kah sellesse tegevusse liitunud ja tunni jagu koos vaevagi nähtud, tunnistas vindine sell lõpuks üles, et ta kaotas võtme sootuks teises kohas, kusagil pimedal põiktänaval, aga lambi alla tuli ta seda otsima ainult ühel põhjusel - seal olevat valge.