Maksumaksjal on õigus kaitsta oma eraelu

Maksumenetluses saab rääkida eraelu, perekonna ja laste kaitsest põhiseaduse N 26 ja N 27 alusel. Maksuõiguse seisukohast on tegemist menetluslikku laadi põhiõigusega. Põhiseadus sätestab ka teisi õigusi, mis on maksuõigussuhtes samuti rakendatavad, kuid need omavad tähendust eelkõige sisulise maksustamise osas.

Nimetatud põhiõigus tähendab eelkõige seda, et maksuhaldur ei tohi sekkuda maksumaksja eraellu ehk privaatsfääri. Esmapilgul võib tekkida küsimus, et kuidas siis maksuhaldur seda teha saab. Näiteks võib tuua maksuhalduri korralduse esitada füüsilise isiku tulumaksu kontrollimisel kontrollitava perioodi pangakonto väljavõtted.

Selline korraldus rikub ilmselt isiku põhiseadusega kaitstud privaatsfääri. Seda põhjusel, et maksuhalduril ei ole kogu teabega mida teha ja teavet peab maksuhaldur saama üksnes selles ulatuses, mis on maksustamise seisukohast vajalik. Tavaolukorras ei ole maksuhalduril midagi teha näiteks füüsilise isiku väljaminekute kontrollimisega (arstile tasu maksmine jne).

Kui maksuhaldur soovib ka väljaminekuid kontrollida, siis peab ta selgelt väljendama, et toimub maksustamine hindamise teel, näiteks inimesel on väga kallis maja, aga palka saab 5000 krooni kuus.

Hindamise teel maksu määramise menetlemine peab olema ka põhjendatud. Ei piisa põhjendusest, et maksuhaldur sooviks teada, palju ja millele isik raha kulutab.

Samuti ei saa küsida sellist infot, kui see teave väljub kontrollitava asja raamidest, näiteks kontrollitakse konkreetset tehingut ja teavet palutakse teiste asjaolude kohta. Kohtud on oma otsustes sellele tähelepanu juhtinud, kuid maksuhaldurid sellega sageli ei arvesta.

Lisaks maksumaksjale on ka kolmandatel isikutel: maksumaksja abikaasal ja tema lähisugulastel, advokaadil, notaril, arstil, vaimulikul ja teistel maksukorralduse seaduse N 64 lg 1 loetletud isikutel õigus keelduda teabe andmisest ja dokumentide esitamisest. Maksumaksja lähisugulastel on õigus keelduda info andmisest, kui see tooks kaasa isiku enda või maksumaksja süüdimõistmise.

Advokaadid, notarid, arstid ja vaimulikud võivad teabe andmisest keelduda, olenemata sellest, millist tagajärge võib küsitud teave põhjustada. Keeldumiseks piisab üksnes sellest, et teave on saadud kutse- või ametitegevusega seoses.

Kui teabe andmine või dokumentide esitamine rikuks posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladust, on samuti õigus teabe ja dokumentide esitamisest keelduda, seda nii põhiseaduse N 43 kui ka maksukorralduse seaduse N 64 lg 1 p 7 alusel.