Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vähem raha, rohkem naeratusi
On siis eesti naise tööelu alati ja igal juhul dilemma? Nii arvavad Eestis tõesti paljud, iseasi kas peaks seda olukorda aktsepteerima või hoopiski sellega võitlema. Neis Euroopa riikides, kus naise tööelu ei nähta probleemide allikana, on sündivus suurem kui neis, kus lastega naised ühiskonna mahitusel sellise "probleemi" teket väldivad!
Minu ülesanne on kirjutada isiklikust kogemusest, mida pärast eeltoodud filosoofilist laadi karjatust ka ausalt teen. Minu peres on kolm last. Neist viimane sündis jaanuaris 2005, ajal, mil olin hiljaaegu asunud tööle Euroopa Kontrollikoja liikmena. Veel enne tema sündi sain aru, kui sissekasvanud DILEMMAtaju eesti naist tõepoolest tema tööteel ikkagi saadab. Nimelt tegi minu leedulasest kolleeg mulle märkuse, et ma ei räägi kunagi omal algatusel sellest, kuidas minu lastel läheb. Taipasin, et tal on õigus. Eestis ei peeta kuigi professionaalseks tähtsa koosoleku alguses oma lapse eile saabunud purihambast teada anda. Siin pidasid inimesed mind sotsiaalse puudega olendiks, kui ma oma suuremate laste uues koolis kohanemise saagat nendega ei jaganud.
Lastetoetuste ja eriti emapalga poolest pole siinsest elust Eesti asjakorraldusele miskit eeskujuks tuua. Kokku saab neli kuud palgalist vaba aega. Sõimed on korralikud ja toredad, seal on tõesti palju kolme-neljakuuseid imikuid. Minu alles aastaselt alustanud laps on pigem erand kui reegel.
Minu ametikoht ei võimaldanud kahjuks ka seda nelja kuud kasutada. Tagantjärele tean, et kolleegid oleks mu äraolekut paremini aktsepteerinud kui ma ise. Tüüpilise eestlasena ma muidugi arvasin, et keegi ei võta mind enam kunagi tõsiselt, kui ma nüüd nii tähtsast ametist nii kaua eemal olen. Poeg oli kuuenädalane, kui käisin Riigikogu Euroopa asjade komisjonis Kontrollikoja aastaaruannet tutvustamas. Kontrollikoja istungitest hakkasin osa võtma, kui laps oli kaheksanädalane. Elan töökoha lähedal, niisiis sööstsin kohvipauside ajal koju last toitma. Senini kõige kirevam hetk selles karussellis on koos kümnenädalase pojaga ette võetud tööpäev Euroopa Komisjonis. Imik jäi minu ema ja heade sõprade hoolde, mina kohtusin komisjonäridega, kohtumiste vaheaegu ikka söötmispausidega täites. See oli mu elu rängim tööpäev. Aga me saime hakkama - mu pojake, head abistajad ja mina.
Minu töökaaslased toetasid mind sel perioodil igati. Minu ettekandepunktid nihutati päevakavas sobivale kellaajale. Imiku käekäigu järele päriti pidevalt. Fotosid nõuti, vahvaid titeriideid kingiti. Kõik see on eriti märkimisväärne, arvestades, et lähimad kolleegid, Kontrollikoja liikmed, on valdavalt üle keskea meesterahvad. Hakkasin aru saama, et tööelu ja titekasvatamist ühitava naise elu ei ole dilemma, vaid midagi, mis peabki nii olema. Ma usun, et paljud eesti emad annaks poole emapalgast ära tööandja toetava suhtumise ning mõnusa sõimekoha eest. Kusagil siin peitub ka Eesti iibeprobleemi võti.