Koduabiline aitab inimesi. "Aitamine ei ole ajutine, vaid pidev protsess. Mina aitan jõudumööda teisi inimesi, kui nad hädas on. Ja teie olete!" väidab Indrek Taalmaa kehastatud koduabiline Julius kohe näidendi alguses. Tegijad lubavad kavalehel, et saab nalja, ja nad peavad oma sõna. Lustimiseks läheb juba esietendusel, mis pole tavaliselt kõige parem aeg komöödia nautimiseks, sest nali hakkab päriselt elama alles pärast publiku peal katsetamist.

Viimaks on Eesti teatrid võtnud repertuaari ka mõne tüki, mis osutab naerutades meie praegustele igapäevaelu probleemidele ja jätab sealjuures publikule, kes ei tule pelgalt meelelahutust otsima, võimaluse ka sügavamaks mõtiskluseks. Kui VAT Teater on fookusesse seadnud šopahoolikute mehed, siis Endla on leidnud üles üha enam päevakorda kerkiva koduabilise teema. Mõlemad tabavad märklaua keskele.

Niisiis ei ole Astrid Reinla "Koduabiline" mingi suhtekolmnurga jant ega situatsioonikomöödia, vaid kodumaise hea huumoriga pikitud heas mõttes pisut maavillane tükk sellest, kuidas üks üsna tavaline Eesti pere oma tööde ja tegemistega enam kuidagi hakkama ei saa ja nende juurde saabub kui taeva õnnistus lausa paberitega koduabiline. Kas aga abiline, kes pidevalt käitumisõpikut ja ENEt tsiteerib, on parim valik, seda peab saalisolija juba ise otsustama. Millist hinda olete valmis maksma teie oma pere kodurahu eest?

Indrek Taalmaa igal juhul naudib Juliuse osatäitmist kõige täiega ning talle sekundeeriv Jaan Rekkor on pereisa rollis võrdväärne partner, andes domineerimise võimaluse ekstra erilisele koduabilisele.

Lõpp on tavalise jandi omast sootuks erinev ega teagi, kas õnnelik.

Võrreldes Endlas eelmisel hooajal publiku südamed võitnud komöödiaga "Linda tahab lahutada" pisut vähem naerutav, aga esietendusel saalisolnud jäid rahule.