Eestlaste taasiseseisvumise lugu

Tänasest hakkab Eestimaa kinodes jooksma dokumentaalfilm "Laulev revolutsioon", mis võiks heas mõttes kuuluda iga eestlase kohustuslike filmide nimekirja.

Ameeriklastest abielupaari James ja Maureen Tusty vändatud film võtab ühelt poolt kokku eestlaste dramaatilise ajaloo ja tõuseb teiselt poolt hümniks meie kultuurile.

Võrreldes Eestis endas laulvast revolutsioonist tehtud dokumentaalidega, rõhutab Tustyde film rohkem meie ajaloo dramaatikat ja hinge ainulaadsust.

Dokumentaalkaadritega vahelduvad intervjuud jõuavad ajas tagasi eelmise sajandi algusse ning liiguvad läbi aastate 1991. aastal Eesti taasiseseisvumisega tipnenud sündmusteni.

Autoritel on õnnestunud tabada laulva revolutsiooni olemus ja tunne. Hingematvaid kohti, eriti neile, kes elasid isiklikult läbi ja olid osalejad ärkamisaja sündmustes, on filmis palju. Montaaž on täpne ja jõuline. Ajalookaadreid saadab läbivalt ühendkooridele kirjutatud Rein Rannapi "Ilus maa" Hando Runneli sõnadele. Teine suur laul filmis on Ernesaksa-Koidula "Mu isamaa on minu arm", millest sai Eesti uus hümn Nõukogude okupatsiooniaja põlvkondadele.

"Laulev Revolutsioon" ei ole kodukinofilm, sest taustamuusika ja ekraanil toimuv on eestlastele tugevalt isiklik ja ühendav kogemus ning sellest saab parima elamuse just kinos, teiste rahvuskaaslaste kõrval ekraani jälgides.

Film sai erakordselt sooja vastuvõtu selleaastase PÖFFi avamisel - aplaus pärast filmi lõppu kestis 10 minutit.

Jutustaja on Oscari-võitja Linda Hunt.