Lisakoormus võib muutuda veskikiviks kaelas

Juht puutub siin kokku dilemmaga - ühelt poolt on töötaja harjunud tegema tööd viisil, nagu ta on seda kogu aeg teinud, ja teiselt poolt avaldatakse talle survet teha rohkem tööd, aga vähemalt sama efektiivselt.

Kui töötaja ei suuda ümber õppida, kogeb ta tavapärasest suurema koormuse all töötades mõne aja möödudes stressi ja väsimust, mille pikaajalisem tulemus on läbipõlemine.

Esiteks on tööandjal loomulikult vajalik välja selgitada töötaja vilumus ja oskus suurendada enda töökoormust. Sellega peaks kaasnema muidugi vastav kompensatsioon.

Seega hakkab töötaja muutma oma ajakasutust ning teeb tööd kauem isikliku või perele ette nähtud aja arvelt või siis "keerab kinni" aktiivse sotsiaalse elu võimalused.

Tagasilöögid tulevad reeglina pere poolt, kellega tööandja ei ole ju lepingut sõlminud ja kes tunneb, et just tema selles mängus on kaotaja. Perfektsionism lõhub samaaegselt ka töötajat ennast, kuna ka ta ise pole rahul "praagiga" peresuhetes ning taotleb siingi ideaali.

Tuleb täpselt määratleda töötaja uus koormus, arvestades tema perfektsionismi-pisiku olemasolu. Seega jälgib tööandja, kui palju on tegelikult töötaja võimeline lisatööd võtma, säilitades enda nõuetele vastava kvaliteedi. Kui juht näeb, et töötaja hakkab töölt hiljem lahkuma, varem tulema või tegema kodus päeval tegemata jäänud tööd, siis on see arutelu teema ja signaal sellest, et midagi on korrast ära.

Kui töötaja suudab tööandjaga kokkuleppel teha järeleandmisi kvaliteedis, peab järgmise sammuna valima need tegevused, mille kvaliteet ei oma töötaja ja ettevõtte jaoks suurt tähtsust - hea, kui see ei ole põhitöö, vaid väiksema tähtsusega lõik. Juht peab arutama töötajaga läbi, milline peaks olema iga töölõigu väljund ning kas töötaja on sellega nõus.

Suheldes töötajaga lisakoormuse võimalikkuse teemal, tuleb olla töötaja päralt ja mitte manipuleerida töötaja nõrkustega, vaid lasta tal iseseisvalt oma ressursside kohta otsusele jõuda.