Lisakoormus võib muutuda veskikiviks kaelas

Juht puutub siin kokku dilemmaga - ühelt poolt on töötaja harjunud tegema tööd viisil, nagu ta on seda kogu aeg teinud, ja teiselt poolt avaldatakse talle survet teha rohkem tööd, aga vähemalt sama efektiivselt.

Kui töötaja ei suuda ümber õppida, kogeb ta tavapärasest suurema koormuse all töötades mõne aja möödudes stressi ja väsimust, mille pikaajalisem tulemus on läbipõlemine.

Esiteks on tööandjal loomulikult vajalik välja selgitada töötaja vilumus ja oskus suurendada enda töökoormust. Sellega peaks kaasnema muidugi vastav kompensatsioon.

Tööandja probleem võib olla esmapilgul varjatud. Töötaja, kes soovib saada suuremat töötasu ja tunneb lisaks ka tööandja survet, annab kergesti alla ning nõustub lisatööga. Tegelikult aga ei ole töötaja psühholoogilisel seisundil, võimekusel ja ressursil vastavat katet.

Tööandja kohustus on eelnevalt läbi mõelda, kas töötajale on õigus suuremat töökoormust pakkuda. Kindlasti ei saa nõuda töötajalt seda, mida tal pole pakkuda. Seda saab selgitada kas individuaalsel vestlusel või arenguvestluse informatsiooni põhjal, kui töötaja on avaldanud ise aktiivselt soovi teha rohkem tööd ja saada suuremat tasu. Juht peab olema väga tähelepanelik ja ettevaatlik.

Tundes väiksematki ohtu, tuleb juhil "tehing" katki jätta. Vastasel juhul saab ta mõne aja pärast hoopis tagasilöögi stressis või pidevalt haiguslehel oleva töötaja näol, kelle töövõime on oluliselt madalam võrreldes esialgse seisuga.

Tööhulga kasv võib viia töötaja isikliku elu tasakaalust välja. Kurvem on, et sageli juhtub see tööandjale märkamatult. Lahendusena tuleks aeg-ajalt tunda huvi, kuivõrd töötaja on suurenenud töökoormusega rahul.

Kindlasti tuleb seda teha viisil, et töötaja ei saaks varjatud sõnumit: pean kindlasti ütlema, et olen rahul, sest tegelikult tööandja küsib viisakuse pärast ja mul pole õigust avameelselt rääkida.

Teiseks peab tööandja tunnetama töötaja isiksuslikke iseärasusi. Nimelt on olemas mitmeid inimtüüpe, kelle jaoks on vastunäidustatud suurem töökoormus. Need on nn perfektsionistid - töötajad, kes on püstitanud endale töötulemuste suhtes kõrge lati.

Nad ei kannata poolikuid töid, eelistavad, et kõik oleks omal kohal ja õigel ajal tehtud, neil on tugev sisemine nõudlikkus iseendale töö kvaliteedi suhtes. Suurenenud töökoormuse tingimustes puutub perfektsionist kokku sisedilemmaga - kas teha tööd uue kvaliteediga, mis on reeglina madalam, või samal tasemel teatud mööndustega, või jääda tööle kauemaks, kuni kogu töö saab tehtud.

Selles sisevõitluses jääb reeglina kvaliteedi vähendamine alla, kuna see on seotud töötaja sügavate psühholoogiliste tasanditega, nagu väärtushinnangud ja tõekspidamised, ta ei suuda teha kompromisse kvaliteedi puhul.

Seega hakkab töötaja muutma oma ajakasutust ning teeb tööd kauem isikliku või perele ette nähtud aja arvelt või siis "keerab kinni" aktiivse sotsiaalse elu võimalused.

Tagasilöögid tulevad reeglina pere poolt, kellega tööandja ei ole ju lepingut sõlminud ja kes tunneb, et just tema selles mängus on kaotaja. Perfektsionism lõhub samaaegselt ka töötajat ennast, kuna ka ta ise pole rahul "praagiga" peresuhetes ning taotleb siingi ideaali.

Tuleb täpselt määratleda töötaja uus koormus, arvestades tema perfektsionismi-pisiku olemasolu. Seega jälgib tööandja, kui palju on tegelikult töötaja võimeline lisatööd võtma, säilitades enda nõuetele vastava kvaliteedi. Kui juht näeb, et töötaja hakkab töölt hiljem lahkuma, varem tulema või tegema kodus päeval tegemata jäänud tööd, siis on see arutelu teema ja signaal sellest, et midagi on korrast ära.

Kui töötaja suudab tööandjaga kokkuleppel teha järeleandmisi kvaliteedis, peab järgmise sammuna valima need tegevused, mille kvaliteet ei oma töötaja ja ettevõtte jaoks suurt tähtsust - hea, kui see ei ole põhitöö, vaid väiksema tähtsusega lõik. Juht peab arutama töötajaga läbi, milline peaks olema iga töölõigu väljund ning kas töötaja on sellega nõus.

Suheldes töötajaga lisakoormuse võimalikkuse teemal, tuleb olla töötaja päralt ja mitte manipuleerida töötaja nõrkustega, vaid lasta tal iseseisvalt oma ressursside kohta otsusele jõuda.