Kalev Kukk: inflatsioon on Eesti arengu suurimaid riske

Eesti euro-šansside põrumisel liigse inflatsiooni tõttu viidati ikka ja jälle mingile tulemuslikuks osutunud Sloveenia „rahvuslikule kokkuleppele”. Kriitikud uskusid, et euro saamiseks piisab aktsiiside ja käibemaksuga mängimisest. Ainult et vähemalt end monetaristideks pidavad (majandus)poliitikud pidanuks mõistma, et kaudsete maksude alandamine ei anna mingit tulu, sest sellega ringluses olev rahamass ei vähene. Juhul kui mõne kauba hind vahest langekski, siis sellelt turult vabanenud raha liigub lihtsalt teiste kaupade turule ja kergitab seal hindu. Keskmise hinnataseme muutu iseloomustav inflatsioon sellest ei alane. Küsimus on vaid selles, kui selektiivselt toimuvad need nihked tarbijahinnaindeksi mõõtmise aluseks olevas korvis ja kui elastsed on hinnad. Kui õnnestuks vabanenud raha suunata korvis puuduvatele või alaesindatud positsioonidele, võib tõepoolest hetkeks kedagi petta. Ainult et Euroopa Liit ei rääkinud juba mullu enam mitte niivõrd Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täitmisest, kui selle jätkusuutlikust täitmisest.

Kui Sloveenia eeskujust on üldse midagi kõrva taha panna, siis „likviidsuse likvideerimist”. Nimelt suurenes aastail 2004–06 (siin ja järgnevalt on võrreldud detsembri näitajaid) rahapakkumine M2 (sularaha ringluses + kõik hoiused) seal 16 protsenti, Eestis seevastu 82 protsenti. Eeldada, et rahas kümblev Eesti olnuks suuteline käima euro kasutuselevõtul ühte sammu „nappiva likviidsusega” Sloveeniaga, on ülim naiivsus. Muide, nende kahe aastaga suurenes rahapakkumine meist kiiremini vaid Lätis ja ka Leedu ei jäänud suurt maha (vastavalt 94 ja 60 protsenti). Ülejäänud seitsmes 2004. aastal Euroopa Liiduga liitunud ja eurole püüdlevas riigis suurenes M2 vaid 10–29 protsenti!

Kas või nende numbrite taustal tuleb karta, et Balti riigid on praegu pigem eelseisva inflatsiooniralli alguses. Algselt kinnisvaraturule pumbatud raha hakkab valguma laiali ja inflatsiooni tagant kütma. Seda näitab kas või fakt, et mittereguleeritavate, s.o nõudluse poolt kujundatavate hindade tõus ulatus Eestis veebruaris aastaarvestuses 5,9 protsendini. Aasta tagasi oli see veel 3,0 protsenti ja hakkas plahvatuslikult kasvama aprillis. Kui see pole märk majanduse ülekuumenemisest, mis siis veel?

Rahapakkumise kasvu tuleb piirata