Silikaattelliseid nõutakse ka 21. sajandil

Silikaattelliste tootmine sai alguse 19. sajandi lõpupoolel Saksamaal. Tallinna ajaleht "Revaler Beobachter" kirjutab 1899. aastal: "Telliste kõrge hind on viinud selleni, et Saksamaal järjest enam silikaatkive valmistatakse. Nagu nüüd kuulda on, on meil samasugune tehas asutamisel." Lubjatelliseid hakati Eestis tootma küll veidi hiljem, aastal 1910, mil praeguse Järve keskuse koha peal alustas tegevust ettevõte nimega "Tallinna silikaat-telliskivi vabrik O.Amberg ja Ko". Liiva ju jätkus Nõmmel küllaga ja lubjatehaseidki oli linna lähedal mitmeid. Tehases töötas 12 meest, talvekuudel jäi tehas suletuks.

Sõja puhkedes 1914. aastal jäi tehas seisma, elluärkamisest andis märku OÜ Silikat, mis registreeriti 1923. aastal. Kuna Nõmme kasvas, müüdi maha osa tehase maavaldusi - nii asuvadki kõik majad Järve keskusest kuni Rahumäe jaamani Pärnu mnt ja raudtee vahel kunagise OÜ Silikat maadel.

1940. aastal ettevõte riigistati. Tippaegadel töötas tehas kolmes vahetuses, raudteeliin tuli otse tehase ukseni, mille kaudu tellised endistesse liiduvabariikidesse veeti. "Kogu aeg oli nõudmine taga, et tuleb täita ehitusplaanid ja rohkem toota, ka lõpptulemus - see, kuhu ja kui palju telliseid läks, oli ette määratud," räägib ettevõtte turundusjuht Kaido Kallikorm.

Silikaatkivi kasutati palju, 1960. aastatel oli see põhiline ehitusmaterjal. Arhitektid määrasid ehitusmaterjalidena ette silikaatkivi kasutamise, tuli vaid toota. Nii võibki mööda Eestimaad ringi sõites märgata valgeid silikaadist ehitatud hooneid, korstnapitse ja aiaposte. Silikaatkividest on valminud ka uhked ja silmapaistvad hooned - 1910. aastal Eesti Rahvusooperi Estonia hoone, 1939. aastal Suure Munamäe vaatetorn.

Silikaadi pikast ajaloost võib leida hetki, mil ajastule iseloomulikult on tegeletud ka ehitusmaterjalide tootmisest kõrvalisemate valdkondadega. 1945. aastal sai Silikaat abimajandiks talu koos loomade ja põllumaaga. Tehase töölised käisid tootmise kõrvalt abiks heina- ja külvitöödel. Läbi aegade on tootmine olnud seotud ka uute tehnoloogiate ja lahenduste otsimisega: 1960. aastatel hakati lubja kokkuhoiu eesmärgil kasutama telliste valmistamisel põlevkivituhka - eks seepärast ongi ühe ajajärgu tellised hallikama tooniga.

Tänapäevane AS Silikaat on tõusuteel, tootmismahud on viimastel aastatel kasvanud. "Praeguses ehitusbuumi olukorras pole isegi võimalik nii palju liiva välja kaevata, kui nõudlust oleks," selgitab Kallikorm.

Kuna toode on raske ja suhteliselt odav, seab transpordi maksumus omad piirid ka turgudele. Põhilised piirkonnad ekspordil on Rootsi, Soome ja Läti.

Tänapäevases tihedas konkurentsis on silikaattellis endiselt nõutud kaup: ASi Silikaat tootmismahud kasvavad, toodangut eksporditakse ka naabermaadesse.

Kui kunagi asus algne tellisetehas südalinnasaginast eemal, siis täna asub Järvel hoogne liiklussõlm.

Tootmistehas asub Männiku liivakarjääri läheduses, põhiline tegevusala on siiani silikaatkivi tootmine. Lisaks kaevandatakse ASis Silikaat liiva ning toodetakse erinevaid ehitussegusid. Uudsena valmivad tehases ehitusplokid ning kuivbetoon, mis segatakse kokku otse ehitusplatsil.

Kui omal ajal konkurente sama hästi kui polnud, siis nüüd on Eesti turul mitmekesine pakkumine. "Nii materjale kui ka võimalusi on oluliselt lisandunud, enam ei kirjuta keegi ette, kuidas ehitada. Kõik on taandunud sellele, millist hoonet inimene ise soovib ja kui teadlik on ta materjalide omadustest," nendib ASi Silikaat turundusjuht Kaido Kallikorm.

Kuigi materjalide valmistamispõhimõte on jäänud läbi aegade ikka samaks, on tootmine ettevõttes osaliselt automatiseeritud.

"Enam ei pakenda ega kaalu segusid inimesed, vaid masinad," räägib Kaido Kallikorm. "Eks ka töölisi on üha raskem leida ja pole midagi parata, masinad on ka täpsemad ja kiiremad ning tulemus seeläbi kvaliteetsem."

Fotod: AS Silikaat

Autor: Kadri Tamm