Haapsalu, kuulusrikka ajalooga kuurort

Kolmest küljest merega piiratud linn laiub kümneruutkilomeetrisel maatükil. Haapsalu vanalinn asub kahe oosiga poolsaarel, mis loode suunas jätkub neemede ja mandriga ühinenud laidude ahelikuna. Nende holmide vahel paiknevad madalad veekäärud - Suur ja Väike viik.

13. sajandi keskpaiku rajati poolsaare kõrgemasse ossa Saare-Lääne piiskopkonna keskus - piiskopi kastellilaadne residents koos toomkirikuga. Koos linnuse ehitusega tekkis sellest kirdesse ka asula, millele 1279. aastal kohandas piiskop Herman I Riia linnaõiguse, 1294 sai Haapsalu ametliku linnaõiguse. 14. sajandi esimesel veerandil fikseeriti linnapiirid, määrati linna ja sadama asukohad. Kujunes linna regulaarne, linnusest ja keskaegsest turuplatsist lähtuv struktuur. Keskajal rüüstati ja põletati linna korduvalt, aga alati ehitati ta uuesti üles.

Pärast suuri sõdu ja laastavaid katkuaastaid sai Haapsalu linnaelu õige hoo sisse 18. sajandi viimasel veerandil, mil valmis mitu tähtsat hoonet: 1775. aastal Lossi platsi ääres raekoda, 1777. aastal pastoraat, 1787 kohtuhoone ja 1792 tollihoone. 1783. aastal nimetati Haapsalu kreisilinnaks.

19. sajandil muutus Haapsalu staatus, kui kasutusele võeti ravimuda. Doktor Carl Abraham Hunniuse initsiatiivil rajati aastail 1825 ja 1845 esimesed mudaravilad, mis meelitasid Haapsallu Vene kõrgaristokraate ning linnast sai keiserlik kuurort. Haapsalu päikest nautimas ja mudavanne võtmas käisid Vene valitsejad Nikolai I, Aleksander II, Aleksander III ja Nikolai II koos peredega.

Kõrgete külaliste tulekuga paranes ka linna heakord, kroonitud peadele loodi suurepärased puhketingimused: rajati kaldapromenaad, mitu parki alleedega, sillutati linna peatänav. Rüütli tänava algusesse ehitati õigeusu kirik. Aastal 1905 valmisid kuursaal ja uuenenud kõlakoda. Aasta hiljem, mil läks käiku Haapsalu-Talllinna-Peterburi raudteeliin, ka esinduslik jaamahoone.

"Haapsalu kuursaal on ainus algsel kujul säilinud kuursaal Eestis. Arhitekt Knüpffer projekteeris historitsistliku ristkülikujulise põhiplaaniga puitmaja 1897. aastal. Hoone koosneb läbi kahe korruse ulatuvast viilkatusega saalist ning seda ümbritsevast osaliselt kinniehitatud galeriist. Katuse viiluväljad ning vintskappide ja sissepääsude kolmnurkfrontoonid on kaunistatud historitsistliku saelõiketehnikas puitornamendiga," selgitab kunstiajaloolane Liivi Künnapu.

Hoones asus restoran abiruumidega, mängutoad ning raamatukogu. Kahel pool hoonet on kujur Roman Haavamägi kavandatud dolomiidist trepid ja piirded. Haapsalu kuursaal ehitati algselt merre, kuid hiljem on selle ümbrust täidetud. Kuursaal koos kõrval asuva kõlakojaga oli 20. sajandi esimesel poolel üks Haapsalu suvituselu keskpunkte. 1997. aasta suveks kuursaal restaureeriti.

Haapsalu historitsistliku puitpitsilise jaamahoone kavandas Peterburi arhitekt Karl Verheim. Ülipika fassaadiga hoonekompleks koosneb reisijatehoonest, väikesest torni ja varikatusega imperaatoripaviljonist (mida kasutasid tsaar ja tema pereliikmed) ning neid ühendavast galeriist ja 214 meetri pikkusest katusega perroonist. Kuigi rongid siia enam ei sõida, jääb see väärikas ehitis sümboliseerima üht etappi nii Haapsalu kui ka kogu Eesti arhitektuuri ajaloos. Praegu tegutseb hoones Eesti Raudteemuuseum.

1920.-1940. aastail levis Haapsalu kui suvituskoha kuulsus laiemalt ja linnas veetsid oma vaba aega nii kodumaalt kui ka kaugemalt pärit puhkajad. Linna ehitati hulk villatüüpi eramuid, kasutusele võeti Paralepa ja Aafrika supelrand.

Haapsalu vanas osas on säilinud keskaegne tänavatevõrk, tänavaid ääristavad 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses ehitatud puitmajad. Enne Teist maailmasõda ehitati linna ka hulk ühiskondlikke hooneid (tuletõrjemaja, sanatoorium, ühisgümnaasium, algkool). Nõukogudeaegsete plaanide kohaselt pidi esinduslik linnakeskus kanduma ajalooliselt lossiplatsilt praeguse kultuurikeskuse piirkonda.

Haapsalu on väga turvaline linn. Soe meri, mõnusad pargid, vanalinna idüllilised majad ja aiad on kuurorti meelitanud palju loomeinimesi.

Suvel kihab siin tõeline kunsti- ja muusikaelu oma õpikodade ja festivalidega, jahisadamas maabub rännumehi lähedalt ja kaugelt, palavatel päevadel on rannas raske vaba platsi leida.

Suve lõpus tullakse Haapsallu Valget Daami imetlema. Pärimuse kohaselt ilmub toomkiriku 14.-15. sajandil ehitatud ristimiskabeli aknale augusti täiskuuöödel Valge Daami kujutis. Legendi järgi on see naisterahvas, kes, armastades toomhärrat, tuli keelust hoolimata linnusesse ja müüriti karistuseks elusalt ristimiskabeli seina sisse.

Fotod: Raul Mee, Meeli Küttim, Eesti Arhitektuurimuuseum

Autor: Tiina Kolk