Kallis ja kaunis Tchaikovsky

Hinnad on kõrged, restoran kuulub ehtsate Eesti tipptegijate hulka, kuid road on ka tipphindade väärilised. Hanemaksapasteet ujus kui luik salati ja saia lainetel, ümberringi õrnalt pärlendamas kastmepiisakesed (see pole mitte kehv kujund, sest nii tegelikult oligi: pasteeti täiendav küpsetatud luigekael ja kaste lõid oivalise terviku). Vasikalihapelmeenid toodi lauale kõige täiuslikumas hernevõrsetega täiendatud vasikaleemes, mida iial olen juhtunud maitsma. Borši serveerimine oli kui hästilavastatud sketš - algul pandi mu ette supitaldrik peedikuubikute, liharibakeste ja hapukooretäpiga. Ei muud. Siis tuli väike paus - kelner ootas, et üllatus mõjuks - ja valas lisaks ka rubiinselt helkiva kristallselge supipuljongi. Efekt oli mõjus. Supi kõrvale sai pirukaid, mina valisin hapukapsa-suitsumakrelli ja maksa-kirsipiruka. Tillukesed ampsud, aga oi kui head! Maksa-kirsipiruka maitse oli harjumuspärasem, hapukapsas koos suitsukalaga minu jaoks uus ja ebaharilik, aga väga hea. Toit oleks olnud absoluutselt täiuslik, kui desserdiks pakutud brii oleks ainult natuke soojem ja küpsem olnud.

Meid teenindav kelner oli eriline isiksus, sugugi mitte märkamatu serveerin-ja-koristan-tegelane. Ebaeestilikult suhtlemisvõimeline ja jutukas. See oli huvitav ja kasulik, kuulsime asjatundlikke kommentaare nii menüü kui ka veinide kohta. (Veinid, muide, olid suurepärased.) Suhtlus meie väikse laudkonna ja kelneri vahel jätkus - viisakas, naljatlev.

Olin läinud restorani vaatlema ning jäin rahule: vaatasin ja osalesin mõnuga. Aga kui oleksin läinud armsamaga romantilisele lõunale või ärikohtumisele, siis oleksin ehk sellise stiili pealetükkivuseks klassifitseerinud. Nii et ettevaatust -

luksuslik interjöör ja luksuslik menüü väärivad täit tähelepanu ja võimalust neid segamatult nautida.