1990ndate kodusõda Balkani turismi ei häiri

Kümnepäevase reisi jooksul Horvaatias ning Bosnias ja Hertsegoviinas ringi liikumiseks kasutasid nad peamiselt busse, korra ka rongi. Transport on sealkandis hea, sest Horvaatia põhisissetuleku annab turism ja teid ehitatakse palju.

Meie seiklus algas Horvaatiast Sisaki väikelinnast, edasi kulges teekond Bosnia ja Hertsegoviina sees asuva serblaste riikliku moodustise Serblaste Vabariigi keskusest Banja Lukast rongiga Bosnia ja Hertsegoviina pealinna Sarajevosse. Rongisõit oli ümbritsevate mägede tõttu äärmiselt huvitav, kõrgus küündis 2000 meetrini. Näiteks Horvaatia kõrgeim mäetipp jääb sellele alla.

Horvaatiale on iseloomulikud suured ja kõrged valge tüvega pöögid, mägedes kasvab kuuski, mände, seedreid ja nulge. Mägise maa jõed on kiire vooluga, sestap on seal palju hüdroelektrijaamu.

Mägedes teevad talunikud ise kitsejuustu ja müüvad turistidele. See on siiski üsna kallis, kilone tükk maksis 200 krooni. Lisaks kasvatatakse Horvaatias maisi ja viinamarju ning tehakse veini.

Horvaatia pealinnas Zagrebis on vanemad majad enamasti punaste katustega, valitsev on klassitsism, uusi kõrgeid hooneid eriti näha polnud. Korterelamud on seal kolme-neljakordsed ehk väiksemad kui meil.

Tähelepanuväärne on Zagrebi kunstimuuseum Nimara, millele pani aluse emigreerunud horvaat, kes kinkis oma kunstikogu riigile. Samuti tasub minna linnalähedasele Karu mäele. Kunagi oli see mere põhi ja ümberringi asub puutumata loodus.

Loodust võib nautida ka arvukatel Aadria mere saartel, näiteks kasvavad sealses kliimas palmid. Veneetsiat meenutav Krk on ainus saar 1200st, mis on sillaga mandriga ühendatud. Horvaatia lõunatippu jäävast Dubrovnikust lähevad saartele laevad, korraldatakse ka mitmepäevaseid reise.

Horvaatias kohatud reklaamid kutsusid akvalangidega merepõhja vaatama, mis on seal kivine. Rannad on küll see-eest liivased. Palju kohtab jahisadamaid ja jahte.