1990ndate kodusõda Balkani turismi ei häiri

Lisaks pole Bosnias kõigilt 30 000-lt miiniväljalt veel maamiine üles korjatud ja teeääres tähistavad neid kohti punase pealuuga märgid. See aga ei tohiks takistada neisse maadesse reisimist.

Sõda tavainimesed meenutada ei taha, nad on optimistlikud, meeldivad, abivalmid ja töökad. Kuigi turismipiirkonnas saab hakkama paljude keeltega, on parim viis kohalikega suhtlemiseks võtta kaasa horvaatia keele sõnastik ja proovida luua kontakti nende emakeeles.

Igal pool pole bussiplaane väljas ja siis tuleb küsida või kirjutada paberile oma küsimus - nii saab kenasti hakkama. Kohalikud kirjutasid vastu ning arvasid, et oleme tummad. Kui me aga rääkima hakkasime, olid nad ehmunud, meenutab seal rännanud Akadeemia Nord õppejõud Anne Kull.

Kümnepäevase reisi jooksul Horvaatias ning Bosnias ja Hertsegoviinas ringi liikumiseks kasutasid nad peamiselt busse, korra ka rongi. Transport on sealkandis hea, sest Horvaatia põhisissetuleku annab turism ja teid ehitatakse palju.

Meie seiklus algas Horvaatiast Sisaki väikelinnast, edasi kulges teekond Bosnia ja Hertsegoviina sees asuva serblaste riikliku moodustise Serblaste Vabariigi keskusest Banja Lukast rongiga Bosnia ja Hertsegoviina pealinna Sarajevosse. Rongisõit oli ümbritsevate mägede tõttu äärmiselt huvitav, kõrgus küündis 2000 meetrini. Näiteks Horvaatia kõrgeim mäetipp jääb sellele alla.

Horvaatiale on iseloomulikud suured ja kõrged valge tüvega pöögid, mägedes kasvab kuuski, mände, seedreid ja nulge. Mägise maa jõed on kiire vooluga, sestap on seal palju hüdroelektrijaamu.

Mägedes teevad talunikud ise kitsejuustu ja müüvad turistidele. See on siiski üsna kallis, kilone tükk maksis 200 krooni. Lisaks kasvatatakse Horvaatias maisi ja viinamarju ning tehakse veini.

Horvaatia pealinnas Zagrebis on vanemad majad enamasti punaste katustega, valitsev on klassitsism, uusi kõrgeid hooneid eriti näha polnud. Korterelamud on seal kolme-neljakordsed ehk väiksemad kui meil.

Tähelepanuväärne on Zagrebi kunstimuuseum Nimara, millele pani aluse emigreerunud horvaat, kes kinkis oma kunstikogu riigile. Samuti tasub minna linnalähedasele Karu mäele. Kunagi oli see mere põhi ja ümberringi asub puutumata loodus.

Loodust võib nautida ka arvukatel Aadria mere saartel, näiteks kasvavad sealses kliimas palmid. Veneetsiat meenutav Krk on ainus saar 1200st, mis on sillaga mandriga ühendatud. Horvaatia lõunatippu jäävast Dubrovnikust lähevad saartele laevad, korraldatakse ka mitmepäevaseid reise.

Horvaatias kohatud reklaamid kutsusid akvalangidega merepõhja vaatama, mis on seal kivine. Rannad on küll see-eest liivased. Palju kohtab jahisadamaid ja jahte.

Külastada tasub ka rahvusparke, näiteks Plitvices on 16 järve - osa neist omavahel ühendatud - ja 76 meetri kõrgune maaliline kosk. Turistidele on mõeldud erineva pikkuse ja raskusega matkaradu, vahepeal saab laevaga sõita üle järvede, kohati lähevad järvedest üle ka laudteed. Vesi on neis smaragdroheline, palju on kalu ja veelinde.

Erinevalt meist on seal populaarne matkata perekonniti, väga palju näeb ka vabas õhus jalutajaid, noortel peredel on kaasas kaks-kolm last.

Kahel riigil on ka erinevusi. Horvaatias ei näinud me ühtegi kerjust, Bosnias kerjasid mustlased ja kodutud. Ja kui Horvaatias riietutakse euroopalikult, siis Bosnias kannavad moslemi naised traditsioonilist pead katvat riiet.

Kui Horvaatia on Eestist veidi kallim, siis Bosnia samas odavam maa.

Internetist võib saada hotellitoa kahele 60 euro ehk vähem kui tuhande krooni eest, kodumajutus on kaks korda odavam. Kõige kallimana nägime 80eurost tuba.

Bosnia on samas odav ja vaene, eriti odavad on vein ja õlu, mis maksab kohvikus umbes kuus krooni kann. Tööstuskaubad on kvaliteetsed ja odavamad kui meil, nahktoodetest näiteks kingad. Ja kui Horvaatias kohalikud turiste eriti ei tülita, siis Bosnias püütakse teenida igal võimalikul viisil.

Autor: Tiina Kilkson