Mulle hakkab üha enam meeldima kunagi Eestimaa Rohelistelt kuuldud mõte, et autodele lahedamate tingimuste loomine ainult süvendab ummikuid.
Teisisõnu: teede laiendamine, sõiduradade juurdejoonimine ja parkimiskohtade arvu suurendamine toob kesklinna veelgi rohkem autosid.
Teede laiendamine-rekonstrueerimine tähendab seda, et ühekorraga jõuab kesklinna üha suurem autode tulv. See on sama, kui jäme kaabel (linna sissesõiduteed) on katkenud ja seda kohta on püütud ühendada peenikeste käepäraste juhtmejuppidega (kesklinna tänavad). Mis juhtub, kui kõva koormus peale panna?
Praegu töötame selles suunas, et vähem ummikuid tekiks äärelinnas, kuna seal liiklusolud paranevad, aga seevastu kesklinn mattub üha enam autode alla.
Ei maksa arvata, et näiteks Tallinna kesklinn suudaks parimagi tahtmise juures anda sõidu- ja parkimisruumi kõikidele Tallinna lähivaldades resideerivatele autodele.
Kesklinna ei saa ju laiendada, liikluskorralduse mõju on piiratud. Suurema osa ajast, mil mootorid töötavad, autod seisavad. Kasutegur on sel ajal null. Kahju on ajast, heitmetena tühjalt õhku lennanud kütusest (raha pärast ei näi autojuhid muretsevat).
Mis aitab autosid linnasüdamest välja suruda, on autojuhtide elu ebamugavaks tegemine. Ilma naljata. Sulgeda aeg-ajalt kesklinn liikluseks, nii et need, kel ülimat vajadust pole, autonina sinnapoole ei keera. Anda rohkem sõiduradasid ainult ühistranspordi kasutusse. Vähendada parkimiskohti.
Autor: Mati Feldmann