Ise tehtud ehitustööd ei pruugi alati olla hästi tehtud

Eramuehitus (ja ka ümberehitus) on üks peenikene kunst, mille kohta vanasõna "ise tehtud, hästi tehtud" iga kord kohe kuidagi passida ei taha.

Eestlastel on isetegemine veres. Mehed oskavad käes hoida nii kruvikeerajat kui ka haamrit ning vajadusel saab enamik pereisasid hakkama ka remonttöödega. Iseenesest on see ju tore, kui kallis eesti rahvas nii pealehakkaja ja tubli on. Naelad saavad seina ja kasvuhoonele ilmuvad klaasid ilma suurema paanika ja sagimiseta.

Tore on vaadata kodusid, mis suurest isetegemisrõõmust uskumatult raju siseviimistluse saavad, milletaolist sisekujundajad ehk kunagi kellelegi soovitada ei julgeks. Kuni asi puudutab värvivalikuid ja teisi vähem kapitaalseid ettevõtmisi, tuleb isetegemistahe majaomanikele ainult kasuks. Ei loe ka see, kui eri tubade vahel peaks puuduma üldistav tervikutunnetus - ei hakka seal elama ju mitte sisekujundaja, keda see häirida võiks, vaid ikka pererahvas ise. Kuni aga neile meeldib, on kõik hästi.

Isetegemisega seotud mured hakkavad tekkima hoopis siis, kui ettevõetu juba üle jõu ja mõistuse käima hakkab, uljaste isetegijate kriitikameel seda habrast piiri aga veel tunnetada ei oska.

Niisamuti nagu tõeline mees ei küsi kunagi teed ning pigem eksleb omal käel kuni sihile jõudmiseni, on küllaga neidki, kelle au või mugavus ei luba spetsialisti jutule minna, et ehitusnõu küsida. Mees teab, mis mees teeb. Algul teeb ja pärast parandab.

Seekordses Oma Majas tuleb juttu omaalgatuslikust ümberehitusest, mis tegijale karuteeneks sai. Samuti tapeetimistöödest, mis ilma eelteadmisteta õnnestuda ei pruugi.

Sellest moraal, et pisike nõuanne kulub ettevõtlikule isetegijale ikka ära ning isehakanud ehitusmehel tuleb kõrvad spetsialistide soovitustele hoolega lahti hoida, et kõik ise tehtu ikka ka hästi tehtud saaks.