Odavamaks ei lähe ehituses miski

Hinnatõus sõltub paljuski valdkonnast, millest parasjagu jutt käib, ning eelkõige sellest, kui suur on nõudlus ühe või teise materjali järele. Kui ehitushinnaindeks lahti harutada, on näha, et eri gruppide puhul erineb see kordades. Üks parasjagu tõuseb, teine langeb. On tooteid, mis sõltuvad maailmaturu tasemest, näiteks teras või imporditavad pehmed katusekatted, on ka puhtalt sisemaised tooted, nagu on seda suuresti betoon või täitematerjal, mis sõltuvad kohalikest protsessidest.

Minu loogika ütleb, et me võime siin elamuehituse kasvu vähenemisest rääkida, aga teedeehitus, keskkonnaehitus, rajatiste ehitus (tõenäoliselt osaliselt ka Euroopa rahade toel) suureneb. Näiteks ületab täitematerjali nõudlus pakkumise ning hinnalangust see vaevalt et tähendab. Seega, materjalinõudluse mahud kanduvad lihtsalt ühest valdkonnast teise.

Ma julgeks arvata, et langus on mõne firma jaoks ikka suurem kui teise puhul, aga see on ka loomulik majanduseluviis, et keegi mingil ajal läheb pankrotti. Seda juhtub ka kõige parematel päevadel. Kokkuvõttes ei oska mina küll väga kurba pilti näha. Nii sellelt kui ka järgmiselt aastalt ootaks hindadelt pigem tõusu.

Normaalne majanduselu käib edasi ja seda mitte ainult olemasolevate protsesside inertsist.

Firmad, kes on üleinvesteerinud, on kitsikusest üle saanud ja juba praegusteski tingimustes vajalikke korrigeeringuid teinud. Mina arvan, et pigem peaks toimuvasse ikkagi positiivselt suhtuma.

Kui kurba juttu väga palju on, tuleb tahes-tahtmata nutuvõru näole. Kuid kokkuvõttes ei toimu ehitusmaterjalide turul küll midagi nii hullu, et lausa nutma peaks hakkama.