Kas vaba turumajandus kaotab soolise diskrimineerimise?

Kui naisterahvas saab mehe käest kodus kere peale selle eest, et talle pakuti töökohta, mis oma staatuselt ületab mehe ametit, ja see peksmine kestab seni, kuni naine loobub talle pakutavast karjäärist, siis ei saa sugugi sada protsenti kindel olla, et see toimub Jalalabadis, mitte näiteks Viimsis. Nii väitis Pärnus OSCE kommunikatsioonieksperdina maailmas ringi rännanud Marek Reinaas pisut murelikult. Sõnades on eestlased küll eurooplased, aga tegelikkus ja statistika näitavad muud. Reinaas räägib varjatud ja rafineeritud diskrimineerimisest ning peidetud šovinismist.

Kui ma konverentsi vaheajal nais- ja meesjuhtide hulgas väikese küsitluse teen, kuulen, et diskrimineerimist Eestis pole ning et võrdõiguslikkuse probleem on vähemalt ärimaailmas küll kõvasti ületähtsustatud. Kui uurin mõnedelt tippjuhtidelt, kas nad võtaksid raseda naise tööle või kas edutaksid ka näiteks väikeste lastega naist, siis teatab üks mees mulle enesekindlalt, et loomulikult mitte. Firma seisukohalt polevat see kindlasti mitte kasulik. Järgmine, seekord naisterahvas, on tunduvalt leebem ja kinnitab, et muidugi võtaks tööle ka raseda - kui on tubli inimene, siis vahet pole - käib sünnitab ära ja tuleb tööle tagasi. Viimane naisjuht nii entusiastlik jällegi ei ole. Ka tema leiab, et lapsi sünnitada, väikeste laste kõrvalt töö ja kodu vahel tõmmelda ning samal ajal karjääri teha pole tööandja suhtes aus. Tema soovitab naistel pigem tegeleda elu planeerimisega - igal asjal oma aeg ning karjääri jõuab teha ka hiljem, kui lapsed suuremad ning pere jaoks kriitilisel perioodil hoida madalat profiili.

Järgnev diskussioon kahe karjääri perekondadest publikus erilist elevust ei tekita. Samanimelises töötoas istub vaid viis naist ja mitte ühtegi meest. Tundub, et elu jagamine karjääri ja kodu vahel on Eestis veel selgelt ainult naiste probleem.