GMO on ohutu vaid suletud süsteemis kaotab inimene selle üle kontrolli

Geneetiliselt muundatud organisme (GMO) saab rakendada paljudel viisidel, millest mõned moodused võivad osutuda ka otstarbekaks.

Niikaua kuni GMOd jäetaksegi suletud tingimustesse, saab võimalikke riske kontrolli all hoida. Kahjuks ei ole labori-GMOd geneetilise muundamise kaugeltki ainus väljund. Laboris või kinnistes süsteemides toodetavate GMOde kõrval püütakse turule paisata nii söögiks või söödaks mõeldud geenmuundatud taimi kui ka farmataimi (taimi, mis muundamise tagajärjel toodavad teatud ravimi komponente).

Selles valguses võib peamise GMOdega probleemi sõnastada järgmiselt: GM-taimede kasvatamisel muundatud geenide levik avatud keskkonnas on vältimatu. Kas see ikka on siis probleem või võib sellesse suhtuda rahulikult?

Võib väita, et geenid liiguvad ja muunduvad ning vahetuvad alati ja see ongi evolutsioon. Samas on selgelt liiga suur üldistus väita, et terve võõrgeenikomplekti tehislik viimine organismi (mis geneetilise muundamise käigus toimub) võiks sama välja teha. Laboris on alati võimalik simuleerida looduslikku tegevust, aga alati on ka oht, et lõpptulemuseks saame Biosfäär-2 projekti.

Nimelt ehitati 1991. aastal Arizona kõrbesse Maa minimudel, kus jäljendati meie planeedi biosfääri koos selle aine- ja energiaringlusega. Katse käigus selgus aga, et mitmed eluks vajalikud protsessid kaotasid oma isereguleerumisvõime ning katkesid. Oleks pidanud töötama, aga ei töötanud. Ei tea, miks. Äkki siis on tänapäeva teadmised keskkonnas toimivatest komplekssetest süsteemidest siiski ebapiisavad? Looduses toimub geenide vahetumine ka hoopis teise tempoga.

Tänapäeval on üldlevinud ja tunnustatud väide, et geneetilise muundamise pikaajalised tagajärjed ei ole teada, iseäranis geneetiliselt muundatud organismimõjud looduslikule talitussüsteemile. Viidates sellele, et Ameerikas on GMOsid juba 20 aastat kasvatatud ja probleeme pole, eksitakse alustuseks kohe ühe lihtsa tõe vastu: Ameerikas ei ole avatud keskkonnas kasutatavaid GMOsid sisuliselt reguleeritudki, seega puudub tõsiseltvõetav monitooring.

GMOde regulatsioonid on katsutud ära paigutada vanade, veel 1970ndatest eksisteerivate seaduste alla. Nii reguleeritakse näiteks Bt-toksiini ekspresseerivaid geenmuundatud taimi kemikaaliseaduse järgi.

Olukord muutumiseks on olnud vaja, et kodanikuühiskonna organisatsioonid algataksid kohtuasju. Ja kohtuasjad tulevad sellest, et tegelikult on GMOde ulatuslik kasutamine tekitanud juba ka praeguseks keskkonnaprobleeme.

On selge, et turult ostetud GM-sojaõli kätte inimene kohe ei sure. Ja ei sure ka GM-maisikonservi söömise kätte. Aga on ka muid väiteid teistelt teadlastelt, avaldatud teaduslikus kirjanduses, kus leitakse rotikatsete käigus häirivaid mõjusid katseloomade tervisele. Seega ei saa ilmselt täieliku kindlusega öelda, kas ükski GMO suuremahulisel pikka aega tarbimisel mingit mõju inimese tervisele ei avalda. Ohtlikuks ei osutu kõik GMOd. Kui aga mõned neist siiski osutuvad problemaatiliseks, on neid avatud keskkonnast "kinni püüda" lootusetu.

Kui avatud keskkonnas hakatakse kasvatama farmataimi, on aja küsimus, mil need õietolmu leviku või inimliku eksimuse tagajärjel toidutaimed saastavad. Nagu 2002. aastal USAs juhtus, kui firma Prodigene geenmuundatud maisitaimedes sigadele toodetav katsevaktsiin sattus ka tavamaisi sisse.

Autor: Nastja Pertsjonok