Puusepa vaim ilmutas end ärimeestele

Siff räägib mulle, kuidas legendaarne sõjalendur Endel Puusepp, kelle mälestuse jäädvustamisele üritus on pühendatud, nahkmantel seljas, veel 80ndatel Jawa seljas ringi sõitis, pikk valge habe kahte lehte lehvimas.

Jutud räägitud, suundutakse kõrvalsaalis kaetud rootsi laua äärde. Oliver Kruuda seisab täitsa omaette. Uurin, kas ta tunneb ennast selles seltskonnas võõrana ning miks ta tuli. "Eks mul oleks laupäeval muudki teha, aga linnapea kutsus. Ajasin habeme ära ja tulin." Küsin, kas ta kalmistule ka läheb. "Ei lähe."

Sõjaväekalmistul pronkssõduri juures summutab ülelendava lennuki müra veteranide jutu ning kõigi pilgud pöörduvad üles. "Puusepa vaim," viskavad Vene telekanali mehed kõrval vaikselt nalja. "Vaim" lendab veel mitu korda üle, kuni kõlaritest kõlab: "Palume minna bussidesse. Enne asetada lilled ausambale." Kõlaritest lastakse reibast marssi.

Metsakalmistul seisavad sadakond meetrit enne Puusepa hauda kaks meest ja jagavad punaseid nelke. Kirikukell lööb, kõlaritest kostab leinamuusika. Jälle kõned. "Mälestussambaid võib lõhkuda, mälestust mitte," räägib Jakunin.