Meediakangelaste esinduslikkusest

Välismaa telekanaleid vaadates tunduvad sealsed avaliku elu tegelased väga sarmikad. Võib-olla paneb teadmatus nende kohalikus kultuuris paigutumise osas mind neid liialt ülistama. Mul puudub igasugune aimdus nende reaalsest panusest ja väärtusest oma tegevusvaldkonnas, kuid pealtnäha on nad igati sümpaatsed.

Kodumaised ühiskonnafiguurid jäävad enda esinduslikkusega Euroopa standarditest ikka kõvasti maha. Olles näinud neid tööpostil, ajalehtedes, vahel ka eraelus, on objektiivne suhtumine neisse kahtlemata kallutet, kuid meie meediakangelastel paistab nappivat sisu.

Keelebarjäär kahandab välismaa kuulsuste õiglast arvustamist, seega teen eestlaste-välismaalaste vastandamisel üldistuse ingliskeelsest kultuurist lähtudes. Inglaste jutusaateid vaadates mõjuvad sealsed tegijad mulle palju eredamatena kui eestlased.

Enamik välismaa poliitikuid, sportlasi või kirjanikke näivad vaimukate ja heade suhtlejatena ega takerdu kaamerate ees kompleksidesse.

Kommentaariumites on ohtralt sappi heidetud meie avaliku elu tegelaste nigela käitumise aadressil. Küll peetakse neid üleolevateks või kellegi mõõdupuu järgi suisa lausrumalateks. Vaid üksikud jätavad endast nii mulle kui ka paljudele teistele professionaalselt ja ka olmesituatsioonis väärika mulje. Mu hinnangut toetavad kas või kodumaised vana-aasta lõpu programmid, mis maalivad meie meediakangelastest enda napsuste sõnavõttudega võika pildi.

Eesti mikroühiskonnas võimendub iga defekt. Sedavõrd tähelepanelikum võiks olla ennast presenteerides. Personaalse kokkupuute puudumisel moodustub inimestest küll pealiskaudne ja pahatihti ka väär kujutis, aga piinlikkust on kole tunda, eriti kui tegu on massimeedias domineerida tahtvate inimestega.