"Meie majanduse struktuur on odava tööjõu peale ülesehitatud, kuid see ei toimi enam. Uus majanduse kasvutsükkel eeldab aga muutumisvalmidust kõigil tasanditel. Kui seda ei teki ja lastakse vanaviisi edasi, siis oleme nn “seisva vee” stsenaariumis. Sel juhul kui meie majanduse tsükliline areng viib aga järsule aeglustumisele, on ettevõtlussektor ja inimesed sunnitud muutuma,” rääkis Varblane.
Varblane jätkas, et nüüd on oluline, kuidas käitub riik. Kui riik ei suuda kaasa minna ja vaatab pealt, siis võime jõuda nn “loodusliku valiku” stsenaariumi, mis on õige kulukas majanduse ümberstruktureerimise tee. Samas, pelgalt riigi aktiviseerumisel võib juhtuda, et rakendatakse erinevaid meetmeid, kuid ei käivita koostööd ega muutusi ettevõtlussektoris, mis viib omakorda nn “tühikäigule”. Kasvavad valitsussektori kulutused ei too sellisel juhul kaasa vajalikke muutusi majanduses.
“Neljas ja eelistatuim võimalus, nn “põhjatähe stsenaarium” eeldab mõtteinertsi ületamist ja tulemuslike koostöömudelite loomist kõigi majanduses osalejate vahel. Selle tulemusena on Eesti ettevõtted oluliselt parandanud oma kohta väärtusahelas. Sisuliselt peame lihtsamate tööde asemel tegema üha enam keerulisi teadmis- ja tehnoloogiamahukaid töid,” selgitas Varblane.
„Eelnev ärimudel oli selgelt odavale tööjõule üles ehitatud. Kuid nüüd on selge, et tööjõud pole enam odav. Oleme kiiresti kaotanud odava tööjõuga riigi maine. Tööjõukulud kahekordistusid kahe aastaga – tööjõukulu kasvas, kuid tootlikus mitte,“ rääkis professor.
„Eesti ettevõtete märksõna peaks olema – kohandada toodet vastavalt vajadusele,“ soovitas Varblane.