Aeg võib otsa saada

Idee, mille kohaselt võib aeg miljardite aastate pärast otsa lõppeda, pakkusid välja Hispaania teadlased José Senovilla, Marc Mars ja Raül Vera Bilbao ülikoolist ja Salamanca ülikoolist, kirjutas The Daily Telegraph.

Aja lõppemisega püüavad nad pakkuda välja alternatiivse seletuse „tumedale energiale” – salapärasele gravitatsioonivastasele jõule, millega on siiani seletatud teadlasi hämmastavat kosmilist fenomeni.

Kümmekond aastat tagasi täheldasid teadlased, et kauged supernoovad – plahvatavad tähed universumi äärealadel – tundusid liikuvat kiiremini, kui universumi keskosale lähemal olevad supernoovad, millest järeldati, et läbi universumi liikudes koguvad supernoovad üha suuremat kiirust.

Kuna see läheks vastuollu gravitatsiooniseadustega, pakuti välja, et universumi kiirenevale laienemisele annab jõudu niinimetatud tume energia.

Häda on aga selles, et keegi ei oska seletada, mis see tume energia üldse on või kust see pärineb. Teoreetikud üle kogu maailma on püüdnud sellest aru saada või leida universumi laienemisele alternatiivseid seletusi, mille jaoks poleks hüpoteetilist tumedat energiat üldse vaja.

Uus teooria, mis avaldati ajakirjas Physical Review D, saadabki tumeda energia kuu peale. Selle asemel pakub professor Senovilla välja seletuse, mille kohaselt kiirenemise illusioon tekib sellest, et aeg ise aeglustub pidevalt nagu üleskeeramist vajav kell.

"Me ei väida, et universumi laienemine on illusioon,” seletas ta. „Pakume aga välja, et laienemise pidev kiirenemine võib olla vaid näiline.”

Kui aeg pidevalt aeglustub, meie aga kasutame universumi laienemist jälgides ikka oma standardseid ajaühikuid, näitab teadlaste koostatud lihtne mudel, et meie silme läbi ongi tulemuseks universumi laienemise pidev kiirenemine.

Inimese seisukohast oleks aja aeglustumine muidugi lõpmata aeglane, kuid kosmoloogia vaatepunktist on see täiesti mõõdetav – vaatlevad ju teadlased valgust, mis lähtub miljardeid aastaid tagasi säranud päikestelt.

Astronoomid tajuvad universumi laienemise kiirust punanihke abil. Põhimõte on sama, mis kiirabisireenil, mis kuulajale lähenedes kõrgemaks muutub, kuid kaugenedes jälle madalamaks läheb. Ka eemalduv täht tundub vaatlejatele punasem kui vaatleja suunas liikuv täht.

Et luua pilti vahemaadest ja kiirustest kosmoses, kasutavad teadlased kindlas arengujärgus olevaid plahvatavaid tähti – supernoovasid. Selliste mõõtmiste täpsus sõltub aga eeldusest, et aeg on kõikjal universumis muutumatu.

Kui aeg tõepoolest aeglustub, võivad kosmoloogide poolt vaadeldud iidsed tähed tunduda meie perspektiivist liikuvat tõepoolest üha kiiremini. "Meie arvutused näitavad, et just selline mulje peaks jääma aeglustuvas ajas elavale vaatlejale,” ütles Senovilla.

Miljardite aastate pärast jääks aeg seega lõplikult seisma ja kõik peatuks. „Siis on kõik igaveseks paigale tardunud, nagu pilt ühest hetkest,” ütles Senovilla ajakirjale New Scientist. „Meie planeet on selleks ajaks muidugi ammu kadunud.”

Ta lisas aga, et me võime vaid oletada, nagu eksisteeriks vaid üks ajadimensioon. Los Angelese ülikooli teadlane Itzhak Bars on välja pakkunud kummalise teooria, mille kohaselt ajadimensioone ei ole mitte üks, vaid kaks.

Senovilla sõnas: "Üks asi, mida meie teooria arvesse ei võta, on võimalus, et ajadimensioone on rohkem kui üks.”

Uus teooria kõlab kahtlemata ulmeliselt, kuid sellele on võimalik leida tõestusmaterjali. Cambridge’i ülikooli kosmoloog Gary Gibbons arvas, et mõttel on jumet. „Me usume ju, et aeg tekkis Suure Paugu ajal. Kui aeg sai tekkida, saab see ka kaduda – tegemist oleks lihtsalt pöördnähtusega,” seletas ta.

"Selliste teooriate võlu seisneb asjaolus, et nii veidrad kui nad ka ei tundu, võib suur hadronite kollaider tõestada, et universumis leidub lisadimensioone,” kommenteeris Brian Cox Manchesteri ülikoolist, viidates järgmisel aastal Genfis käivitatavale prootonite põrkurile. "Kui seda tõestada suudetakse, ei ole sellised teooriad enam ulmelised spekulatsioonid, vaid üldlevinud teadmine.”