Lapimaal lund otsimas ja trotsimas

Valgetel aasadel võis näha uitamas põhjapõtrade karjasid, isegi asulate piires. Teised metsloomad jäid siiski varju ning nende olemasolu sai oletada vaid lumme tallatud jäljeridade järgi. Tundus, et samas piirkonnas olid põdrakarjade kannul hundidki liikumas. Kuigi - suured käpajäljed võisid kuuluda ka mõnele eksinud kelgukoerale.

Viimaseid nägi Lapimaal ohtralt. Mõnigi kelgurakend tuli maastikul liikuvatele masinatele vastu, üksikud proovisid ka hangedes müttavatest maasturitest mööda tuhiseda. Seal, kus pinnas pehmem, see ka õnnestus - koera- ja põdrarakendid sobivad Lapimaa oludesse siiski veidi paremini kui suured maastikumasinad.

Off-road-rännaku lõpetasid kiiruskatsed jäärajal. See oli nagu kirss tordil - kes polnud lumistel radadel oma adrenaliinitaset üles pumbanud, said viimaks end korralikult välja elada. Pärast arvukaid lumevallide sirgeks sõitmisi, üksikuid teepervel või kraavis käimisi ning kümneid tiirlemisi jääl tuli tõdeda, et igal maasturil on omad head ja vead.

Kui suured ja maastikusõiduks mõeldud autod ka raskeimatest oludest ning sügavamatest hangedest iseseisvalt välja tulid, siis pisemad linnamaasturid kippusid lumevalli harjale kõikuma jääma ega tahtnud alla tulla. Samas pakkusid väiksemad jäärajal rohkem elamusi ja põnevust.

Metsaradadelt tagasi jõudnuid ootas mootorsaanide rivi. Hakkas hämarduma, mistõttu vahetati kiiresti riided ja varustus ning tulede vilkudes kihutasid saanid metsa. Peagi valitses kottpimedus, ümbritsevat metsaalust valgustasid vaid sõitvate saanide tulevihud. Harva vilksatas puude vahelt mõni valgusetäpp - olgu siis paralleelsetel radadel liikuv saan või üksik majapidamine. Muus osas olnuks loodus justkui välja surnud - isegi metsloomad olid lahkunud saanide mootorimüra kuuldes. Vähemalt ei märganud sõitjad ainsatki tuledevalgel säravat loomasilma.

Selliseid saanisõidu elamusi nagu Lapimaal Eestis naljalt ei koge. Kümned kilomeetrid metsaradu ning lõputuna näivad järved ja jõed pakkusid nii närvikõditavaid slaalomielamusi kui ka taevasse tõusvat kiirust. Järvejääl võis rahumeeli eestpaistva pimeduseseina poole kihutada, kuna ees ootas palju kilomeetreid lumega kaetud jäävälja.

Taaskord metsa alla pöörates oli esimesel hetkel raske uuesti ümber lülituda kiiruselt osavusele - viimast nõudsid käänulised rajad ning järsud tõusud ja langused. Et liigne uljus on lollus, seda koges autor isegi, kui lõpuks saani kraavist kätte saamisega tõsiselt vaeva näha tuli.

Roolis ja saanis istumisest kangestunud lihaste lahti venitamiseks oli järgmisena plaanis jääronimine. Soomele omaselt tuli tõusta mööda üksikute puude-põõsastega graniitnõlvu. Ronijate ülesande raskemaks muutmiseks olid kas loodus või inimkäed hoolitsenud, et lisaks graniidile kataks kiviseina ka paks jääkiht.