Teadlased ründavad biokütuste tootmist - kas asjakohaselt?

Teadlased leidsid seejärel, et globaalses mõttes on kõikide biokütuste tootmine üldreeglina seotud looduslike maa-alade hävitamisega. Kasvõi kaudselt, sest kui praegusel põllumajandusmaal hakatakse toidukultuuride asemel kasvatama biokütuste toorainet, siis tuleb leida uus maa toidukultuuride tootmiseks.

Varasemates analüüsides oli maakasutuse faktor lihtsalt unustatud. Lisaks tekib süsihappegaas ka biokütuste kasvatamiseks vajaliku maa ettevalmistamisel ning hiljem transpordil ja töötlemisel. Arvutuste kohaselt tasub loodusliku rohumaa muutmine põllumaaks end ära kasvuhoonegaaside vähendamise mõttes summaarselt alles 93 aastaga ning lähima 93 aasta jooksul me tegelikkuses hoopis suurendame emissioone.

Selline unustamine on tegelikult vägagi tavaline. Näiteks peetakse hüdroenergiat kõige puhtamaks energiaks, mille käigus süsinikdioksiidi emissioone ei teki. Kui aga suhteliselt tasasel maa-alal rajatakse jõele hiigelsuur tamm ning tekib kunstlik veekogu, siis kogu selle maa-ala poolt varem seotud süsihappegaas tuleb tegelikkuses arvestada projekti mõjudesse. Veelgi enam, sellise veehoidla loomisel hakkab uputatud ala põhjas orgaaniline aine anaeroobselt lagunema ning tekib metaan, mis on süsihappegaasiga võrreldes ruumalaühiku kohta 21 korda tugevam kasvuhoonegaas. Ning lõpuks, hiigelsuure tammi rajamiseks kasutatud betooni tootmisel vabanenud süsinikdioksiidi kogus on samuti väga suur. Lihtsalt neid emissioone me ei näe elektrijaama korstnast väljumas.

Mida aga kogu see jutt tähendab Eesti kontekstis? Jutt oleks õige vaid siis, kui tuleks tõepoolest kasutusele võtta looduslikke alasid. Seetõttu pole selliste globaalsete teadusuudiste ülekandmine Eestisse ilma süvenemiseta ja analüüsita asjakohane. Biokütuste tootmist Eestis ei saa ega tohi võtta samaväärselt Lõuna-Ameerika vihmametsade raiumisega. Samas, õppetunnina ei maksa uskuda ka ilusaid pilte, kus biokütuste tootmise käigus üldse süsihappegaasi ei teki. Tekib, paratamatult nii kasvatuse, transpordi kui töötlemise käigus. Näiteks on levinud ka eksiarvamus, et tuumaenergia kasutusel ei teki süsinikdioksiidi. Tekib küll, ja palju. Arvestades tuumajaama ehitust ja käigushoidmist võib laias laastus aga öelda, et ühe toodetud energiaühiku kohta umbes 3 korda vähem kui fossiilsete kütuste põletamisel.

Lõppkokkuvõttes on lahendused, mis kasvuhoonegaaside piiramisele kohe kuidagi kaasa ei aita, seotud poliitikaga. Pannakse paika poliitiline sihtmärk - selleks ja selleks kuupäevaks peavad X protsenti kütustest olema biokütused. Eesmärk pühendab abinõu, kehtestatakse dotatsioonid arendajatele, aga piiranguid, kuidas ja kus kasvatada, ei kehtestata. Ning siis ärkavad teadlased, kes teevad selgeks, et arendajate poolt plaanitu on kõik üks suur mull ning reaalset kasu pole.

Artikkel ilmus Erik Puura keskkonnablogis.