USA ostab mädasid õunu

USA valitsus teatas nädala alguses, et on valmis rahakotist laiali jagama üle 7,4 triljoni dollari oma finantssektori eluohtlike haavade ravimiseks, et juba 15 kuud tagasi jäätunud krediiditurgu veidi sulatada.

See summa on enam kui pool kõigest, mida rahvas on terve aasta jooksul toota jõudnud, ehk pool USA SKPst, milleks praeguse seisuga on Bloombergi andmetel 11,7 triljonit dollarit. Pikalt edasi-tagasi lükatud, kaalutletud ja vaieldud 700 miljardi dollariline abipakett TARP tundub uue lubaduse kõrval kaunis tühine summa.

Mida siis plaanitakse raha eest osta? Rämpsu, on üsna konkreetne ja aus vastus. Ostetakse kõikvõimalikke laene, mida keegi ilmselt kunagi tagasi ei maksa, antakse garantiisid tervele virnale hapnenud varadele ja ostetakse varasid ja aktsiaid, mille ostusummat enam suure tõenäosusega tagasi ei saa.

Lisaks aidatakse kanda kahjumeid ning tehakse siia-sinna erineva kangusega rahasüste. Tootsi moodi õunte pealt varasid ei hinnata, kaubaks läheb kõik.

Hiiglaslik raha ei ole siiski uus abiprojekt, mida täies mahus kasutada saab, sest 38 protsenti sellest ehk 2,8 triljonit on juba jõutud ära kulutada.

Mäng on suuremate summadega, kui inimmõistus esmapilgul üldse hoomata suudab. Sellest kuhjast saaks iga ameeriklane - igast beebist iga vanurini - 24 500 dollarit, arvestades et nende arv ületab US Census Bureau andmetel 300 miljonit.

Bloombergi arvutuste kohaselt on isegi sõjad Iraagis ja Afganistanis nõudnud tervelt üheksa korda vähem dollareid.

Selle raha eest saaks osta pea kõik USA tuntuima aktsiaindeksi S&P 500 ettevõtted, mille kogu turuväärtus on 7,68 triljonit. Veel lihtsam oleks Dow Jones tööstuskeskmisega, mille ettevõtteid saaks ära osta lausa 2,6 korda.

Kõik Skandinaavia OMX indeksites rivistatud ettevõtted saaks omandada 1,8 korda, rääkimata Balti börsidel kauplevate ettevõtete koguväärtusest, mis jääb USA päästeoperatsioonile alla 1136 korda.

Suurem on vaid summa, mille ettevõtted üle kogu maailma on kriisi jooksul maha kandma pidanud, mis on 23 triljonit dollarit ehk 38 protsenti oma väärtusest.

Plaanil on isegi USA poliitikute eliidis palju vastaseid vaatamata Bernanke väidetele, et tegemist on pigem investeeringuga, mis tulevikus toob maksumaksjale tagasi palju rohkem. "Vahet pole, kas tegemist on laenamise või kulutamisega, dollarid, mis aknast välja lendavad, on maksumaksjate dollarid ja meie lõpetame tagatistekuhja otsas, mille sisust meil aimugi pole," pahandas Kongressi liige Scott Garrett.

Teda toetab Cumberland Advisorsi ökonomist Bob Eisenbeis: "Seal on palju eeldatavasti tarku inimesi, kes näevad praegu välja täiesti ebakompetentsed ning lasevad kogu hävingu kanda maksumaksjal," sõnas ta.

Neil on tegelikult ju õigus. Lisaks suurele riskantsusele, on plaan kaunis läbipaistmatu ning Bernanke on ka teatanud, et tema arvates saab takistuseks, kui nad avaldaksid abisaajate nimed. Kuhu see raha siis õieti minemas on?

The Wall Street Journal tuli teisipäeval välja mõttega, et tegelikult peaks kõik vanad ja haiged, pidevalt täiendavaid süste vajavad pangad minna laskma ning ehitama üles uued, puhta lehe ja teiste kukkumisest targemaks saanud asutused. Et inimesed lõpuks ka laenu saaksid. Uutel pankadel ei saa olla hoolikalt varjatud üllatusi, mis ühe nädalaga kõik maatasa lööks.

See mõte on ilmselt liiga ulmeline, kuid siiski - kas pool rahvuslikust kogutoodangust ei ole mitte liiga suur raha, et see auklikele ettevõtetele kulutada?