Toome euroraha kiiresti koju

Ma pole teab mis riiklike toetusprogrammide toetaja kunagi olnud, kuid muutunud olukord nõuab ka uut lähenemist. Aitab jutust ja kätelaiutamisest, toome Euroopa Liidu poolt Eestile eraldatud abiraha kiirelt koju.

Eestit ootab Brüsselis poolsada miljardit krooni, mille kättesaamiseks peame ise kulutama 10 miljardit. See raha Euroopa Liidult poleks laen ja seda ei saa kõrvetada ka globaalne finantskriis.

Kuigi ettevõtted tõmbavad kulusid kokku ja koondavad inimesi, siis otsest majanduskriisi pole. Veel. Ettevõtete pangakontodel raha veel on, pankrotte on vähe. Osaliselt on jalust paisatud vaid ehitus- ja kinnisvarasektor, servast ka reklaamiturg.

Kuid olukord võib juba lähiajal väga tõsiseks minna - vähenevad sisetarbimine ja tööstustoodang, investeeringud on erasektoris peatatud, pangad laenukraanid kinni keeranud, välisraha sisse ei voola.

Sellises olukorras on euroabi kasutamata jätmine vastutustundetu ja see võib kaasa tuua kollapsi, kus majandus võib kahaneda isegi enam kui kümnendiku. Kas me ikka teadvustame endale, mis siis juhtub?

Kriisiolukorras ei piisa tavalisest, rutiinsest töökorraldusest, mis on loodud heal ajal. Seda on juba näha, sest sel aastal suutsime Eestisse tuua vaid veerand miljardit eurokrooni ja rahandusministeeriumi hinnangul suudame senisel viisil tuleval aastal tuua vaid paar miljardit. Ametnikud laiutavad käsi - küll ei esita ettevõtted taotlusi, küll võtab projektdokumentatsioon arvatust kauem aega. Keegi ei vastuta.

Meil ei ole aega oodata, tegutseda tuleb kohe, raha on ruttu vaja. Just praegu oleks euroabi efekt maksimaalne.

Ma olen nõus Stefan Anderssoniga, kes Äripäevas kirjutas, et kui ülekuumenenud majandusse süstitakse lisaraha, tõusevad hinnad ja palgad, aga tegelik tootmismaht ei muutu. Kui rahasüsti saab loid majandus, siis tootmismaht kasvab.

Kutsun üles valitsuse tasemel erakorraliste volitustega rünnakrühma moodustamiseks (nimetagem ta siis töögrupiks või komisjoniks, see pole oluline), kes tooks euroraha kiiresti Eestisse.

Töögruppi võiks nii avalikust kui ka erasektorist palgata tugevad administraatorid, kes suudaksid pudelikaelad murda ja ametkonnad ühise eesmärgi nimel tööle panna. Makstagu neile, mis nad küsivad, kui ainult raha koju tooks.

Kes oleks head administraatorid, kes suudaksid kriisikomisjoni edukalt tööle panna? Kindlasti näiteks endised Tallinna linnapead Tõnis Palts ja Jüri Mõis. Kui esimesi pähetulevaid näiteid nimetada. Oluline, et töögrupile antaks piisavad volitused.

Kasutaksin siin paralleeli 1990. aastate Mart Laari erastamislainega, kus tehti kah vigu, kuid see kõik kahvatus kiiruse ees, millega riigiettevõtted erakätesse anti ja turumajandus Eestisse toodi. Kiirus luges toona ja loeb ka praegu.

Ebaoluliste teemadega - riigikogu liikmete palga külmutamine, väikesadamate ühenduse moodustamine ja vaalapüügi konventsiooniga ühinemine - tegelemise asemel võiksid valitsus ja riigikogu panna eelarvekõneluste raames pead kokku ning lahendada võrrand, kus on vaja leida otsetee punkti A ehk rahahädas Eesti majanduse ja punkti B ehk Brüsseli raha vahel. See annaks tööd ja leiba meie ettevõtetele ja töötajatele ning nende peredele.

Ilmselt tuleb Eesti-poolseks kaasfinantseerimiseks laenu võtta - rahanduspoliitiliselt pole vahet, kas kasutada reserve või laenata näiteks võlakirjade väljalaskmise kaudu. Tegemist on nii suure võimendusega laenuga, et siin on õigustatud ka praegu üsna soolaste intresside maksmine.