Šveitsi pankade kaitseks

Seega, vastupidiselt välisajakirjanduses väidetule ei ole maksudest kõrvalehoidmine Šveitsis lubatud ja toob kaasa ranged finantskaristused. Lihtsalt see pole kriminaalkuritegu. Dokumentide võltsimist hõlmav maksupettus seevastu on palju kriminaalsem tegevus ning on kriminaalkuritegu.

Rahvusvahelisel tasandil on selline jaotus seni tähendanud seda, et Šveits on teinud teiste riikidega koostööd maksupettuste, aga mitte maksudest hoidumise uurimisel. Nõustudes OECD informatsiooni jagamise nõuetega (maksukonventsiooni artikkel 26), teeb Šveits nüüd koostööd kõikides maksuküsimustes.

Artikli 26 rakendanud riigid on andnud nõusoleku vastava päringu korral infot jagada, mitte seda automaatselt avalikustada. See tähendab, et infot küsiv riik peab koostama põhjendatud taotluse, kus nimetatakse ära maksustatav isik ja konkreetne pank või kus neid piisava detailsusega kirjeldatakse. Nn „kalastusretked” – valimatu pangakontode traalimine – jäävad endiselt väljapoole lubatu piire.

Seega kaitseb konfidentsiaalsuse nõue Šveitsis endiselt nende klientide privaatsust, kelle vastu kahtlustusi pole esitatud. Demokraatliku riigi kodanikud ei lubaks iialgi valitsusel ilma loata oma koju tungida, kuna too loodab juhuslikult komistada varastatud kraami otsa. Miks peaks siis riigil olema automaatne õigus tungida inimese pangakontole imepisikese võimaluse tõttu leida juhuslikult mõni maksupettur või maksudest hoiduja?

Kui Šveits kord juba endale mingi kohustuse võtab, siis täidab ta seda põhjalikult, efektiivselt ja õigeaegselt. Olen veendunud, et seda võib näha ka OECD nõuete täitmisel, mis viiakse sisse ka tulevikus sõlmitavatesse topeltmaksustamise lepingutesse. See peaks tegema lõpu ka kohatule kriitikale Šveitsi ja tema seaduste suhtes, ning samuti ähvardustele Šveits nn musta nimekirja lisada.

Aga ma pole veel suud puhtaks rääkinud OECD osas. OECD on ligi pool sajandit tagasi asutatud 30 riigist koosnev mitmerahvuseline rühmitus, mille liige on ka Šveits. See ei ole rahvusvaheline organisatsioon ja sel puuduvad seaduslikud volitused rääkida maailma nimel või kehtestada norme, reegleid ja nõudeid ühelegi teisele riigile peale oma liikmete (OECD piidatust näitab kasvõi see, et Hiina sinna ei kuulu). OECD asutamiskonventsioon seab rühmituse eesmärgiks aidata kaasa mõistlikule majanduslikule laienemisele ja maailmakaubanduse kasvule multilateraalselt ning kedagi diskrimineerimata.

Ent see, kuidas OECD on hiljuti Šveitsi kohelnud, on häbiväärne. See, et rühmitus koostab salaja musta nimekirja oma liikme seljataga, pole vastuvõetav ja kahjustab organisatsiooni usaldusväärsust.

Süüdistused Šveitsile kui maksuparadiisile tulevad tavaliselt riikidest, kus maksumaksjate ausus on madal. Šveitsi riigil seevastu on oma maksumaksjatega suurepärane suhe ning vastavalt sellele on ka maksumaksjate ausus kõrge. Šveitslased määravad hääletuse teel ise oma maksud, neil on suur kontroll maksutulude kasutamise üle ja nad peavad oma riigi maksusüsteemi õiglaseks, läbipaistvaks ja arusaadavaks. Kriitikud peaksid Šveitsi mudelit uurima hoopis selle pilguga, kas nad saaksid parandada asju oma kodumaal.