Vastulause: Riigikantselei süüdistamine «salastamises» on alusetu

Praktilist vahet nendel lahendustel ei ole, sest teabenõude korral tuleb juurdepääs dokumendile nagunii iga kord uuesti otsustada. Siiski oleks ühtset seisukohta ja praktikat hädasti vaja, kas või meedia rünnakute vältimiseks.

Seejuures ei ole vähetähtis ka küsimus, kuidas praktiliselt lahendada õigusriigi nõue kuulata enne teabe avalikustamist ära inimese, keda see teave puudutab, arvamus. On ilmselge, et kõikide personalikäskkirjade puhul on seda keeruline teha.

Lahenduse leidmiseks on Riigikantselei juba enne teema meedias tõstatamist pöördunud Andmekaitse Inspektsiooni poole, kes hoolitseb avaliku teabe seaduse ja isikuandmete kaitse seaduse ühetaolise rakendamise eest.

Seni kuni ühine seisukoht puudub, oleme otsustanud personalikäskkirjade lausavaldamisest hoiduda ja lahendame juurdepääsu küsimuse üksikute teabenõuete alusel. Teisisõnu – kui keegi soovib mõne personalikäskkirjaga tutvuda, esitab ta teabenõude ja juurdepääs otsustatakse igal üksikul juhtumil uuesti. Dokumendi esialgne staatus – avalik või asutusesiseseks kasutamiseks – tuleb seaduse kohaselt aga määrata kohe registreerimisel. Riigikantselei pidas õigeks teist varianti sel lihtsal põhjusel, et lausavaldamisel tehtud viga on pöördumatu, samas kui esialgne ekslik juurdepääsupiirang on konkreetse teabenõude lahendamise käigus parandatav.

Huvitav on märkida, et Äripäev ei ole ühegi konkreetse personalikäskkirja vastu huvi tundnud ega teabenõuet esitanud. Paistab, et olulisem oli teha Riigikantselei mainet kahjustav lugu ja see suureks puhuda.

Tõsi küll, vea tegime me selles, et juurdepääsupiirangu lõpu ajaks märkisime avaliku teabe seaduse § 40 lg 3 alusel 75 aastat. Seda on muidugi palju. Õige oleks olnud § 42 lg 1 alusel «Kuni juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjuse kadumiseni …», lisades § 40 lg 3 alusel « …kuid mitte kauem kui 75 aastat.» Praktilist tähtsust sellel ei ole, sest nagu öeldud, piirangu vajalikkust hinnatakse iga konkreetse teabenõude puhul uuesti, kaalutledes nii riigi tegevuse läbipaistvuse kui isikuandmete kaitse vajadust. Pigem on sellel, nagu ajakirjanduse elav huvi näitab, imagoloogiline tähtsus.

Lõpetuseks meenutan, et kui eelmise aasta novembris Äripäeva sõnul «tõmbas Riigikantselei avalikustamispidurit », eelnesid sellele meedia tõsised etteheited valitsuse ja Riigikantselei aadressil isikuandmete kaitse nõuete rikkumises (vt ERR uudis 20.11.2009 «Valitsus karistab kodakondsuse nõudlejat info paljastamisega»). Pärast seda, kui valitsus ja Riigikantselei olid oma eksimust tunnistanud, esitles meedia võidukalt 20. novembrit kui päeva, mil lõpetati aastaid kestnud seaduserikkumine. Mainitud juhtum näitab kujukalt, et konfliktseid väärtusi sisaldavaid küsimusi tuleb lahendada tasakaalukalt, liigsest dramatiseeringust rääkimata. Riigi eripära selles seisnebki, et tema ei saa rõhuda ainult ühele kaalukausile, vaid peab arvestama ka teisi, tihti vastukäivaid väärtusi ning leidma tasakaalustatud lahendusi.