Andmekaitse: 75aastane salastatus valdavalt põhjendamatu

"Seaduse mitmetitõlgendatavuse võimalused räägiti selgeks ja meie juhiste projektide sisu üldiselt aktsepteeriti. Inspektsioonil puudub põhjus arvata, et infot sihilikult või pahatahtlikult varjatakse. Oleme oma töös tõdenud, et seni on erineva praktika puhul tegemist ebaühtlase seaduse tõlgendamisega," märgib esiandmekaitsja.

Millisele teabele võib ja peab ühe inimpõlve pikkuse ehk 75aastase AK (asutusesiseseks kasutamiseks - toim.) juurdepääsupiirangu tagama?

"Avaliku teabe seadus näeb ette, et piirang kehtestatakse kuni vajaduse möödumiseni, aga mitte üle 5 aasta. Seda võib veel üks kord kuni viieks aastaks pikendada. Selgitasime, et erisätet isikuandmeid sisaldavate dokumentide 75-aastast piirangut saab rakendada üksnes siis, kui dokument sisaldab isikuandmetega seotud seaduslikku piirangu alust (eraelu oluline riive, tervisega seotud jms delikaatsed isikuandmed, vaimsete ja füüsiliste kannatuste kirjeldus vms). Niisuguseid juhtumeid võib üksikute personalidokumentide puhul ette tulla - peamiselt puhkusekäskkirjades näidatud puhkuse aluse kaudu (nt lisapuhkus lapsinvaliidi vanematele, palgata puhkus seoses raske haigusega või lähedase surmaga). Tavaliselt ei saa personalidokumentidel piiranguid olla, kui on, siis mitte üle viie aasta," loetleb Peep sisulisi põhjusi käskkirju salastada.

Ta lisab, et osalise piiranguga dokumendi puhul peab teabenõude korras selle osa välja anda, mis puudutab avaliku raha kasutamist.

"Ülejäänu, ehk piiranguga osa, tuleks siis vastavalt kinni katta," õpetab Peep.

Ta rõhutab, et igale dokumendile tuleb märkida juurdepääsupiirangu alus(ed) eraldi.

"Aga ka piiranguga dokumendi olemasolu peab digitaalsest dokumendiregistrist nähtuma ning piirangu korral peab dokumendiregistris olema selgitus, et dokumendi kohta võib esitada teabenõudeid. Teabenõude saamisel konkreetse dokumendi kohta hinnatakse kas ja millises ulatuse dokumenti väljastada," lisab andmekaitsja.