Muusikaline meditatiivsus Erki-Sven Tüüri teostes

Kui norida, siis võib vist nõustuda nendega, kes väidavad, et kõik heliloojad kirjutavad kogu elu ühte ja sama teost. Ikka jälle need meeletud helideseinad ja laskuvad kaskaadid, ikka see meloodia ja atonaalsuse vastandamine, mis Tüüri teostes alati valitsenud. Samas me vist ikka kõik muutume pisut ajas. Ka Tüür.

Palju oli meditatiivsust ja pildilisust. Tihti tekkis tunne, et muusika taustaks sobiks väga hästi midagi visuaalset - kas videoinstallatsioon või animafilm. Viimases sümfoonias tundus, et meelega oli välditud motoorikat ja korduval materjalil põhinevat sugestiivsuse taotlemist. See kõik on mõneti uus Tüüri juures. Ka koori sissetoomine sümfooniasse on tema puhul esmane ja uudne.

Märkimisväärne on 7. Sümfoonia tekside autorite valik: Buddha, Jimi Hendrix, Mathama Gandhi, Augustinus, Ema Teresa, Deepak Chopra. Eks see kõneleb hästi helilooja maailmapildist ja sõnumist. Tüür on ju alati flirtinud sügavamõttelisusga. Sellest annab tunnistust kasvõi peaaegu vältimatu ladina keel tema teoste pealkirjades. Ta nagu tahaks olla see vana tark mees, kes annab edasi sügavamat teadmist. Annab seda edasi helide ja sümbolite ja mõistukõnega.

Inimestele üldiselt ja ka mulle Tüüri muusika igatahes mõjub. Tekitab mingi ootamatu vibratsiooni, loob uusi emotsioone. Võimalik, et meil ongi Tüüri näol tegemist fenomeniga, tõelise maailmaimega, mille suurusest saame aimu alles distantsilt, siis kui tark vana mees on areenilt lahkunud. Loodame, et seda siiski niipea ei juhtu ja soovime Erki- Svenile jätkuvat muusade soosingut.

Autor: Erki Meister