Hingedoktori lagunev elu

"Psühhiaater" on ilus film, ja seda just kunstilises mõttes, sisult aga üsna tavaline abistaja-vajab-ise-kõige-suuremat-abi tüüpi lugu.

Ameerika koorekihti - rikkaid ja ilusaid, kes vaevlevad oma foobiate ja murede küüsis - püüab aidata psühhiaater Henry Carter, keda kehastab suurepärane Kevin Spacey. Paraku, nagu sageli ikka, vajab ta aga ise ehk mõneti suurematki abi oma naise enesetapust ja tööstressist ülesaamiseks, kui mitmed tema patsiendid - diiva, stsenarist, foobiate ja sundmõtete all kannatav ärimees, leinav tütarlaps ja paljud teised.

Olemuselt draamafilmist leiab ohtralt ka koomikat, seda aga läbi pisarate ja kurvameelsuse. Kohati on see aga tõsise teemaga filmi juures, mille keskmes lein, enesetapp, narkootikumid ja truudusetus, tugevaks plussiks. Mõningaid tõsiseid teemasid ongi kergem ehk läbi huumoriprisma kujutada, seda enam, et seda huumorit leiab ka igapäevaelu tõsiduse juurest. Igatahes selle kujutamisega saab režissöör Jonas Pate päris hästi hakkama, kuigi filmis on ka kohti, kus koomika ehk oma kohta ei täida.