Miks ma armastan?

"Ma armastasin sakslast" on Garancise sõnul ühtlasi nii armastuslugu, oma ajastu lugu kui ka eestlaseks ja üldse väikerahva esindajaks olemise lugu. Erilisse fookusesse võtab etendus inimkäitumise tagamaad olukorras, mida armastaja ise armastuseks nimetab, kuid mis võib olla põhjustatud hoopis keerulisemates tunnetest.

"Nüganeni tõlgendus sisaldub pealkirjas "Ma armastasin sakslast". Kui pealkirja vaadata, siis tekib küsimus, miks on pealkiri minevikus, kuigi lugu toimub olevikus? Miks on kirjas, et armastasin "sakslast" ja mitte "sakslannat", naist? Kas Oskar armastas naist lihtsalt sellepärast, et too oli naine või armastas ta hoopis sakslast - naist, kes oli saksa soost? Kas ehk ei ole nii, et eestlased vaatavad ilusamate ja rikkamate poole alt üles ning kas pole armastus hoopis imetlus kellegi vägevama vastu, kelleks olemiseni ise ei küündita?" rääkis Garancis.

Kuigi teksti osas leiab etendatav lugu aset eelmise sajandi algupoolel, on selles tõstatatud küsimused aktuaalsed ka tänapäeval. Visuaalses mõttes on kogu etendus üles ehitatud lakooniliste vahenditega. Lavaruum on tühi ehk siis dekoratsioonid puuduvad. Seda suurem vastutus on aga näitlejail, keda on laval ainult kolm ning kelle kaudu kogu Tammsaare teksti sügavus avalduma peab. Loomulikult mängib oma osa ka muusika.