Töötud kapist välja! Nähtavaks!

Muidugi oli see töötutearmee tühine osa, 5 protsenti, aga see pilt jäi mälusoppi keerlema. Kerkib küsimus, kas nüüd on raskem eitada töötute probleeme, kui nad said nähtavaks.

Eesti ametlik poliitika on ajanud töötud kappi. Töötuse probleemi on eitatud. Tööpuuduse asemel räägitakse investeeringuist, mis tekitavad töökohti, ja eurorahast. Psühhoanalüüsis on eitus kõige ebaküpsem ego-kaitse, millest kasvavad välja veel suuremad probleemid eitajale endale. Reaalsust eitatakse seepärast, et sellega ei tulda toime. Kui panen silmad kinni, kaob nähtav maailm. Töötuseprobleemi eitajad ei oska midagi teha töötusega, aga seda üles tunnistada ei saa, kuna tõde on liiga valus ja nii pistetakse pea liiva sisse.

Samas on liiga primitiivne mõelda, et valitsus ongi töötud kappi ajanud. Siit võidakse kergesti teha järeldus, et vahetame valitsuse välja ja töötud ongi lagedal, st ühiskonna tähelepanu keskmes ja probleemid hakkavad lahenema. Tegelikult on kapisoleku põhjused sügaval ühiskonnas, et mitte öelda lausa geneetilised.

Esiteks, töötus on uus, eksklusiivne nähtus nagu narkomaania või AIDS. Inimloomus on juba selline, et uut ei taheta tunnistada. Kaua aega arvati, et narkomaanid ja HIV-viirusega persoonid elavad kusagil kaugel Narvas ega puuduta meid üldse. Domineeriv arvamus lubas ka valitsusel narkomaaniat ja sellega seonduvat eirata. Reageerima hakati alles siis, kui ületati teatud piir ja meedia hakkas rääkima narkomaanidest ja AIDSi-haigetest.

Ma näen suhtumises paralleele töötusega. Võib retooriliselt küsida, kas 100 000 töötut on see hulk, mis muudab ühiskonna suhtumist töötutesse?

Teiseks, kapis saab töötu olla seni, kuni teda ei teata isiklikult. Praegu on raske leida inimest, kes ei tunneks mõnda töötut. Psühholoogina pean nentima, et isiklik suhe töötusse on hoopis teistsugune kui abstraktne teadmine tööpuudusest.

Mul on meeles esimene kohtumine ehtsa Lääne töötuga 20 aastat tagasi. See lammutas mu N. Liidu aegseid stereotüüpseid arusaamu töötutest. Juhtus see Taanis, kus tutvusin koolipsühholoogide tööga, mis on küll meelest läinud, aga mäletan šokki, kui kuulsin, et juhtiva koolipsühholoogi poeg on olnud juba 10 aastat töötu.

Sellest ajast tean, et töötu ei pruugi pärineda asotsiaalsest joodikuperest. Töötu võib pärineda keskklassi kuuluvast edukast perest. Töötu võib olla enesega rahulolev inimene, kes ei vaevle depressiooni küüsis. Töötu abiraha võimaldas tol noormehel piipu tõmmata, punast veini juua ja soojal maal puhkamas käia. See ei läinud kuidagi kokku mu ettekujutusega töötust, kes peab olema 100% õnnetu inimene. Sain teada ka, et töötus on inimese elutee legaalne, mitte kuritegelik osa. On normaalne, et inimene on osa elust töötu. Minu põlvkonnale täiesti lubamatu mõte, noorematele võib aga olla vastuvõetav mõni aeg töötust, näiteks mingite (elu) projektide vahel. Mõnelgi meist on töötuid sõpru-tuttavaid, kes on samuti pärit korralikust perest ja on ise ka kohusetundlikud kodanikud ehk ei erine mingil moel tavakodanikust. Raskem on aga leida tutvusringkonnast endaga rahul olevat töötut.