Töötud kapist välja! Nähtavaks!

Elame üleüldisel kapist väljatulemise ajal. Kapist ei tule välja mitte ainult homod, nagu arvatakse, vaid see käib erinevate inimeste kohta. Nii kutsus haridusminister Tõnis Lukas isegi ühiskonnaõpetuse õpetajaid üles kapist välja tulema. Meediast on läbi jooksnud mõte, et Läti presidendi Valdis Zatlersiga seotud skandaal sunnib arste kapist välja tulema. Kapist tulevad välja profisportlased. Soome suusaäss Mikä Myllylä teatas äkki, et kasutas dopingut.

Miks homod, ühiskonnaõpetuse õpetajad, arstid ja isegi suusatajad tulevad kapist välja? Kas ei ole parem olla tähelepandamatu vaikne homo, õpetaja, arst või suusataja? Nii on kaua aega arvanud ka töötud, kes on olnud meie ühiskonna nähtamatud häbelikud hiirekesed.

16. veebruar 2010 aga läheb ajalukku päevana, kus Tallinna töötud tulid tuhandete viisi välja, et kandideerida 400 sotsiaalsele töökohale. On sümboolne, et end avalikustati just lauluväljakul, mis seondub eestluse hoidmisega. Paljusid šokeeris, et töötud ilmutasid end pühas kohas. Nii mõnigi mõtles vaikselt, et parem olnuks, kui üritus toimunuks kusagil äärelinnas, Lasnamäel või Saku suurhallis.

Muidugi oli see töötutearmee tühine osa, 5 protsenti, aga see pilt jäi mälusoppi keerlema. Kerkib küsimus, kas nüüd on raskem eitada töötute probleeme, kui nad said nähtavaks.

Eesti ametlik poliitika on ajanud töötud kappi. Töötuse probleemi on eitatud. Tööpuuduse asemel räägitakse investeeringuist, mis tekitavad töökohti, ja eurorahast. Psühhoanalüüsis on eitus kõige ebaküpsem ego-kaitse, millest kasvavad välja veel suuremad probleemid eitajale endale. Reaalsust eitatakse seepärast, et sellega ei tulda toime. Kui panen silmad kinni, kaob nähtav maailm. Töötuseprobleemi eitajad ei oska midagi teha töötusega, aga seda üles tunnistada ei saa, kuna tõde on liiga valus ja nii pistetakse pea liiva sisse.

Samas on liiga primitiivne mõelda, et valitsus ongi töötud kappi ajanud. Siit võidakse kergesti teha järeldus, et vahetame valitsuse välja ja töötud ongi lagedal, st ühiskonna tähelepanu keskmes ja probleemid hakkavad lahenema. Tegelikult on kapisoleku põhjused sügaval ühiskonnas, et mitte öelda lausa geneetilised.

Esiteks, töötus on uus, eksklusiivne nähtus nagu narkomaania või AIDS. Inimloomus on juba selline, et uut ei taheta tunnistada. Kaua aega arvati, et narkomaanid ja HIV-viirusega persoonid elavad kusagil kaugel Narvas ega puuduta meid üldse. Domineeriv arvamus lubas ka valitsusel narkomaaniat ja sellega seonduvat eirata. Reageerima hakati alles siis, kui ületati teatud piir ja meedia hakkas rääkima narkomaanidest ja AIDSi-haigetest.

Ma näen suhtumises paralleele töötusega. Võib retooriliselt küsida, kas 100 000 töötut on see hulk, mis muudab ühiskonna suhtumist töötutesse?

Teiseks, kapis saab töötu olla seni, kuni teda ei teata isiklikult. Praegu on raske leida inimest, kes ei tunneks mõnda töötut. Psühholoogina pean nentima, et isiklik suhe töötusse on hoopis teistsugune kui abstraktne teadmine tööpuudusest.

Mul on meeles esimene kohtumine ehtsa Lääne töötuga 20 aastat tagasi. See lammutas mu N. Liidu aegseid stereotüüpseid arusaamu töötutest. Juhtus see Taanis, kus tutvusin koolipsühholoogide tööga, mis on küll meelest läinud, aga mäletan šokki, kui kuulsin, et juhtiva koolipsühholoogi poeg on olnud juba 10 aastat töötu.

Sellest ajast tean, et töötu ei pruugi pärineda asotsiaalsest joodikuperest. Töötu võib pärineda keskklassi kuuluvast edukast perest. Töötu võib olla enesega rahulolev inimene, kes ei vaevle depressiooni küüsis. Töötu abiraha võimaldas tol noormehel piipu tõmmata, punast veini juua ja soojal maal puhkamas käia. See ei läinud kuidagi kokku mu ettekujutusega töötust, kes peab olema 100% õnnetu inimene. Sain teada ka, et töötus on inimese elutee legaalne, mitte kuritegelik osa. On normaalne, et inimene on osa elust töötu. Minu põlvkonnale täiesti lubamatu mõte, noorematele võib aga olla vastuvõetav mõni aeg töötust, näiteks mingite (elu) projektide vahel. Mõnelgi meist on töötuid sõpru-tuttavaid, kes on samuti pärit korralikust perest ja on ise ka kohusetundlikud kodanikud ehk ei erine mingil moel tavakodanikust. Raskem on aga leida tutvusringkonnast endaga rahul olevat töötut.

Meil öeldi kunagi, et inimene ise on oma õnne sepp. Viimasel ajal kogub üha enam populaarsust positiivne psühholoogia - igal inimesel on võimalus olla õnnelik ja mis peamine - õppida õnnelik olema (eestvedajad Martin Seligman ja Nobeli laureaat Daniel Kahneman).

Kapist väljatulek on eelduseks, et töötu saab hakata tegelema iseenda negatiivse poolega. Kapis on liiga pime, et ennast näha. Lauluväljakul toimunu annab uue impulsi tööpuudusega hakkamasaamisel ehk asi pole üldse 400 sotsiaalses töökohas, vaid on tekkinud ootus, et ühiskond tervikuna hakkab paremini mõistma töötuid inimesi.

Positiivseks saamise sammud. Abiks töötule. Esiteks tuleb kindlaks teha olukorrad, mis häirivad, masendavad või vihastavad. Mille ebameeldivaga põrkud kokku iga päev, mis tekitab negatiivseid emotsioone? Vaenlast tuleb tunda, mitte eitada tema olemasolu.

Teiseks tasub kirja panna mõtted halbadest sündmustest, mis pöörlevad kogu aeg peas - lugulaul, mida korrutad kogu aeg. Kuidas seletad endale neid sündmusi? Kas need on ikka päriselt juhtunud, äkki on tegu juurdekirjutamisega oma peas? Kuidas need negatiivsed mõtted mõjutavad energiat, tundeid ja tahet tegutseda, midagi ette võtta? Ehk on negatiivsed mõtted peamised pidurid?

Nüüd tuleb vast raskeim tegevus: vaidlemine iseenda mõtetega ja tõekspidamistega. Vaidlus on alati erinevate poolte vahel, st peab looma positiivse Mina. Kas on võimalik välja mõelda sündmustele positiivseid, alternatiivseid tõlgendusi? Kas negatiivses mõttes peitub positiivne alge, mis lubab näha maailma roosamas valguses. Et mitte kogu aeg mäluda mõtteid oma ebaõnnest. Kordamine ei ole tarkuse ema, mis tahes kordamine on inimest hävitav. Tarkuse ema on uue asja tegemine. Tuleb püüda teha midagi uut. Halvad mõtted võtavad energia. Uus asi innustab, annab juurde uut energiat. Seda ongi vaja töötul inimesel.