Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eestist ettemaksuparadiis?
Küllap oleme kõik kokku puutunud olukorraga, kus kaupleja küsib meie tulevikus täidetava tellimuse eest ettemaksu. Praegu on tarbijail aga hirm, ega ettevõtja ettemaksuga ühel kenal päeval ära ei kao. Küsimuse põhjendatust näitab selgelt tarbijakaitseameti iga-aastane statistika. Üksi 2009. aastal laekus ametile avaldusi seoses kättesaamata kaubaga ligi 1,5 miljoni ulatuses. Tegelik kaotus võib olla mitu korda suurem.
Võlaõigusseaduse praeguse sõnastuse kohaselt ei ole tarbija müügilepingu ja töövõtulepingu alusel kohustatud ettemaksu tasuma enam kui poole ostuhinnast. Kindlasti ei meeldi olukord paljudele ettevõtjaile ja usina lobby tulemusena on justiitsministeeriumis valminud VÕSi muudatus, millega tühistatakse tervikuna piirang ettemaksule alternatiivi või riskide jaotust pakkumata. Põhjenduseks võrdse konkurentsi taotlus teiste riikidega, kus justkui tarbijakaitselisi ettemaksu piiranguid ei ole.
Läbirääkimised kompromissi üle tarbijakaitseameti, justiits- ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi osavõtul kestsid kuid. Paraku olid ponnistused asjatud - valitsuses ootab otsustamist eelnõu, milles eelistatakse kõigi ettemaksupiirangute kaotamist. Kuigi VÕSi ja tarbijakaitseseaduse koosmõjus säilib ebamõistlikult suure ettemaksu nõude korral tarbijal võimalus see kohtu kaudu vaidlustada, pole see võrreldav senise piirangu jõuga ja ettevõtjate kohustusega sellest kinni pidada.
Olgem realistid - kas tõesti ootame, et tarbija hakkab enne iga suuremat ostu müüjaga kohut käima selleks, et mitte üle 50% ette maksta? Kohtute ülekoormuse ja avaliku sektori halduskoormuse vähendamise vajadust radikaalne muudatus küll ei toeta, pigem vastupidi.
Ettevõtjate ebavõrdse kohtlemise lõpetamise loosungit kandev ettepanek viitab ELi riikides justkui sedasorti tarbijakaitseliste sätete puudumisele. Ometi on pea kõigis neis kasutusel meetmed, mis võivad erineda Eesti lahendusest.
Võrreldes Põhjamaadega võiks Eestit ka praegu pidada lausa ettemaksuparadiisiks. Põhjamaades ei tohi e-kaubanduses üldjuhul nõuda tasumist enne kauba kättetoimetamist. Sama eeskuju on asunud järgima ka Poola. Lisaks võib Soomes, Rootsis ja Taanis tarbija krediitkaardiga tasumisel nõuda hüvitust ka krediidiandjalt, kui müüja ei ole täitnud lepingulisi kohustusi.
Belgia positsioon on veel radikaalsem - müüjal on keelatud nõuda tarbijalt ettemaksu või tasumist enne taganemistähtaja möödumist. Hollandis on üle 50%-line ettemaks lubatud vaid juhul, kui selline tingimus on poolte vahel enne kokku lepitud.
Võrreldes enamiku kirjeldatud riikide äridega omavad Eesti ettevõtjad pigem konkurentsieelist.
Pikka aega tarbijate usalduseta ei saa turul konkurentsitingimustes eksisteerida ükski ettevõte. Seetõttu on ettevõtlusele äärmiselt oluline, et tarbija turvalisus ja ettevõtja riskide maandatus oleks tasakaalus.
Arengud ettevõtlusturul on toonud kaasa tööjõu spetsialiseerumise kitsastele erialadele, mille tulemusena ei ole keskmine tarbija enam võimeline ise otsustama kogu turul pakutavate kaupade ja teenuste tingimuste, kvaliteedi, turvalisuse jms üle. Ettevõtete tekke ja kadumise kasvav kiirus, e-teenuste areng, piiriülene kauplemine ja ELi turg süvendavad tarbimise ebakindlust veelgi.
Parim viis aidata ettevõtjaid on just tarbijaile turvalise tarbimiskeskkonna loomine, selle arendamine, kehtestades selleks vajalikke reegleid. Reeglid, mis tarbija osturiski suurendavad, on paraku suunatud tarbijate usalduse langusele ja pärsivad seega ka ettevõtete konkurentsivõimet.