Mikmakid - peaaegu sama hea kui Amelié

Film "Mikmakid" räägib loo juhuse läbi kuuli pähe saanud mehest, kes asub oma veidrikest sõprade toel kahele relvatootjale kohta kätte näitama.

Kummalisel kombel ei ole tegu ei vägivaldse ega tragikoomilise kättemaksufilmiga, kuigi lugu seda justkui eeldaks. Film ei ole ei hüsteeriliselt naljakas ega traagiline, ka mitte liialt realistlik ega absurdne. Samas mõjuvad tegelaskujud väga ausate ja tõetruudena ning puudu ei tule peenest huumorist.

Kes on varem mõnd Jean-Pierre Jeunet' filmi juhtunud nägema, leiab filmi jooksul ikka ja jälle tuttavlikke elemente - soojad sügisesed toonid, nüansirohkus, pehme huumor ja väikese kiiksu ning suure hingega tegelaskujud. Kõik see aitab kaasa mõnusa atmosfääri tekkimisele ja loob filmist nauditava üldmulje. Pisut jääb puudu sisulisest põnevusest ja salapärast, mida selliselt filmilt ootaks.

Hoolimata sarnasest käekirjast ei ole lugu kaugeltki sarnane Jeunet' romantiliste filmidega "Amelié" (2001) ja viimati linastunud "Väga pikk kihlus" (2004). Meisterlikku "Ameliéd" võib pidada omamoodi "Mikmakide" needuseks. Kuigi filmi linastumisest on varsti möödas pea kümnend, on "Amelié" oma terviklikkuses süüvinud filmiarmastajate mällu. Seetõttu ei saa "Mikmakidest" rääkides filmist mööda ükski kriitik ega kinofänn.

"Mikmakide" jutustus jääb pisut vähem võluvaks kui näiteks filmis "Amelié" ning peaosatäitja Dany Boon mõjub Audrey Tautouga võrreldes ehk veidi ilmetuna. Filmis ei ole kedagi, kellele vaataja süda jäägitult kuuluda võiks, ent killuke armastusväärsust on siiski igas karakteris.

Püüdes hoiduda õigustamatust kriitikast, on "Mikmakide" näol tegu väärt filmiga, mis pakub sedavõrd ohtralt vaatemängulisust, et filmi vaadates tõmbab õhukese sisu asemel tähelepanu hoopis selle imetlusväärne vorm.

Autor: Eliis Vennik