Lohisev lugu eluraskustest

Pikk ja lohisev - need olid esimesed märksõnad, mis pähe torkasid, kui kinosaalist pärast "Stone'i" vaatamist väljudes väikest analüüsi tegin.

See on lugu vanglas töötavast järelevalveinspektorist Jack Mabryst (Robert De Niro), kes loeb päevi, mis lahutavad teda rahulikust pensionipõlvest, kui temani jõuab Gerald "Stone" Creesoni (Edward Norton) toimik. Mees kannab karistust süütamise eest, millega aitas varjata oma vanavanemate mõrva.

Nende kahe kohtumise põhjuseks on ennetähtaegne vanglast vabastamise küsimus. Inspektor peab kindel olema, et vang on küps ühiskonda naasma, vang peab seda kõike tõestama. Et see protsess on Stone'i-sugusele mehele vaevarikas, nii oma suuvärgi kui ka elust arusaamise tõttu, siis palub ta appi oma naise Lucetta (Milla Jovovich). Kaks meest, üks naine, manipuleerimine, ülekavaldamine, religioon, vanaduse kibestumine, nooruse julgus - kõik see põhjustab ühe paraja supi ja segaduse.

Olgugi, et filmis on häid kaadreid, mille eest tasuks kiita operaatorit, ja mõningaid nauditavaid dialoogikohti, siis filmi väga aeglane areng, teosammul, pikalt ja lohisevalt lugu väga nautida ei lasknud. Film ei saanud kohe kuidagi hoogu sisse, vaid ketras meeleheite, pika abielu muserdumise, petmise, inimeste manipuleerimise kerguse, patukahetsemise ja mittekahetsemise ning jumala ümber üht, teist ja kolmandat tiiru. Ka loo käik oli suhteliselt etteaimatav.

Head oli aga ka - Milla Jovovichi näitlejatöö. Kui teised esinesid tavapärases headuses, siis tema tegelaskuju, kohati normaalsuse, kohati hulluse piiril käituv naistegelane oli hästi välja mängitud.