Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kultuur kujundab mõtlemist
Igas kultuuris eksisteerivad nn õiged käitumismallid, mis väljenduvad nii verbaalselt kui ka kehakeeles. Mõnikord võivad kommunikatiivsed nüansid osutuda ülimalt tähtsaks, sest nad moodustavad osa sellest, mille põhjal kujuneb meie edaspidine edu äripartnerina.
Kultuurist lähtuvaid lahendamist ootavaid küsimusi on palju. Kas vaadata rääkides silma või eirata silmsidet; kas partner ütleb alati seda, mida mõtleb, või edastab sõnumi meile kaudsete vihjetena; kui kaugel on vesteldes viisakas seista; mida tähendab pikk mõttepaus või vaikus; kas semutsemine tähendab sobivust ja lepingut? Ka emotsioonide väljendamise intensiivsusel on tihti kultuurijuured. Miks mõned kultuurid käituvad jutukalt ja üliemotsionaalselt, teistest õhkub jahedat viisakust? Kas karjuda, nutta, näidata välja viha, kartust või tüdimust on lubatud? Kas meie suhtes tavapäratu käitumine tähendab tegelikult lootusetut partnerlust?
Kultuurilised erinevused, mis väljenduvad väärtustes, hoiakutes, filosoofias ja keelelistes iseärasustes, on alati omanud suurt tähtsust rahvusvahelistel läbirääkimistel. Jaapanlaste puhul on läbirääkimiste eesmärk eeskätt heade suhete loomine ja leping on üks suhteloomise väljendamise viise. Ameeriklased loodavad, et läbirääkimiste käigus lepitakse vastastikku kokku õigustes ja kohustustes. Kultuur on täis iseenesestmõistetavaid signaale, millest ei räägita, kuid mille märkamata jätmine tähendab segadust ning takistusi.
Suhtumine ajasse on samuti kultuuriti erinev. Me oleme harjunud tajuma aega piiratud ressursina, kuid polükroonsed kultuurid ei sea aega kunagi esiplaanile. Nii võib erinev ajataju tunduda hoolimatusena, kui partner hilineb või viivitab mingi tegevuse tähtajaga.
Ühesõnaga, teadmised kultuuridevahelisest kommunikatsioonist on sama tähtsad kui majandusharidus, see võimaldab kirjeldada globaalseid kommunikatsiooniprobleeme, mis tekivad erineva kultuurilise, etnilise, sotsiaalse, religioosse ja haridusliku tausta tõttu. Teised ei pruugi näha asju nii nagu meie. Ei saa eeldada, et ainult meie kultuur ja stereotüübid on õiged. Ei eksisteeri üle kogu maailma õiget läbirääkimisjuhendit, strateegiat ega seadust, vaid toimub igale kultuurile omaste ootuste ja hoiakute kohastumine.
Kultuuridevahelise kommunikatsiooni kompetentsuse tähtsust iseloomustab ka lihtne fakt, et isegi naeratust võib tõlgendada mitmeti. Sihtriigi kultuuri omapära tundmine aitab olla edukas ja lihtsustab märkimisväärselt oma niši leidmist kultuuriderikkas maailmas.
Autor: Andres Sooneste