Kulinaarne rännak Gorodokis

Lasnamäel elab toimekat elu linn linnas: Mustakivi keskuses pakub süüa, juua ja lusti Gorodok. Kuigi see restoran-kohvik-baar on tegutsenud seal juba üsna kaua, jõudsin kohale alles nüüd, kui aastatepikkune meelelahutus-toitlustustöö on linnakese esimest värskust kõvasti vähendanud.

Gorodok pole oma nime saanud niisama. Tegemist on keeruka sopilise süsteemiga. Ukse juures (seespool muidugi) on bussi nr 1 peatus Gorodok. Sealt paremale keerates jõuab kohvikusse, vasakult tuleb aga kõigepealt Õlle tänav, siis sohvadega restoraniosa ja Veini tee. Veini tee kõrval on tantsuplats ja nagu piltidelt võib näha, on tantsuõhtud siin rajud.

Rajud küll, aga kord on range. Sisekorraeeskirjad on seinal ja kõige olulisem on ka menüü sisekaanele kirja pandud: õhtusel ajal ei tohi kanda spordiriideid ja -jalanõusid, mööblit ja nõusid lõhkuda ei või, kaasatoodud viina juua ei tohi ja relva restorani kaasa võtta ei või. Isegi mitte siis, kui relvaluba olemas. Nii et turvaline koht.

Valisime laua kohvikuosas, sest seal on valgem. Teler näitas parajasti spordikanalilt jalgpalliülekannet, aga hääl oli maha keeratud.

Menüü on oma žanri tippteos. Kui ma üldiselt ei suhtu sõbralikult sellistesse ilukirjanduslikult pealkirjastatud roogadesse nagu "Siga" ja "Kägu" ja "Kalamehe unistus", siis Gorodokis on need väljaspool igasugust kriitikat - nii täiuslikult stiilitundlik on siinne autor olnud. Minu lemmikud olid "Armastatud väimehele" (röstsai punase kalamarjaga), "Valge kotkas" (soolapekk kurgi ja sinepiga), "Segapuder" (omlett singi, seente ja juustuga), "Prantslanna" (kanasalat), "Ajaloo prügikast" (nii peakski seljankat kutsuma!), "Lamba puhkus" (supp) ja "Purjus siga" (sealiha džinnikastmega). Ülevoolavatele vaimukustele vaatamata saab aru, millega tegemist, sest kõik on kulinaarselt lahti seletatud. Nii et kui eelroaks valisin salati "Ledy-Di", teadsin oodata kerget salatit lihaassortii ja marineeritud seentega. Lähemalt tutvusime veel "Lamba puhkuse", "Lokkis siili" ja täis kõhuga ehk toiduga, mille pealkiri oli "Kõht on täis".

Road olid rammusad ja vastasid täiel määral ootustele, mis ühe tubli slaavi söögikoha suhtes võiksid olla. Aga mitte ülearu. Kõige sümpaatsem oli "Lamba puhkus": lammas oli heitnud puhkama ubade ja juurvilja peale, ube oli palju, maitset andis küüslauk, supp oli tihke ja vürtsikas.

"Lokkis siil" oli omapärane, aga üpriski meisterlik: kanafilee oli saanud paksu juustukooriku ja pealt krõbedaks praetud, aga liha oli enam-vähem mahlakaks jäänud. Juustul oli mõnus maitse, see polnud miski anonüümne säästujuust. Lisandiks topsike majoneesi, keedukartulid, tomatisektorid ja virsikuviilud - nagu ikka. Grillitud sealiha juures oli samuti topsike majoneesi, aga kõik muud lisandid olid erinevad ja sobisid seaga kenasti kokku. Ainult meeparfee oli alla keskmise taseme, pigem keemiatööstuse kui restorani toodang.

Kui olime oma hilise lõuna lõpetanud, hakkas päike looja minema. Päikeseloojang Lasnamäel, kui kraadiklaas näitab 20 külmakraadi, on karm ja suurejooneline. Seda ilu oleks ilma Gorodoki rammusate roogadeta raske taluda. Ka Gorodoki kodulehekülg kinnitab: "Kui Te soovite külalislahkust tunda, kui Teil on plaanis midagi tähistada või siis lihtsalt natuke nõrgestuma, siis võite kindel olla, et Gorodok on just see koht, mis Teil vaja on." Julgen kohta soovitada kõigile, kes kulinaarsete otsingute nimel ajas ja ruumis valmis rändama on.